Huilged ja hõisked on peo meeleolus täiesti tavaline, igapäevane nähtus. See ka, et tekib justkui "armastus" ja eraldi nurkades peituvad paarid, ka see on tavaline. Et tekivad teistes nurkades masetsevad inimesed, jällegi tavaline. Kas mina olen siis eriline? Justkui tahaks olla, kui ei... Mu käitumine on täiesti tavaline inimlapse oma.
Peitumine keldriavause juurde, eemale uudistavate pilkude eest, see tundus eriline, see tundus hea, kuid ma tean... Ma tean, et see seda vist tema jaoks ei olnud. Jätsin sõna "vist" sinna sisse, et mitte tappa lootust. Ise lootus surmata on hullem kui karmi tõde kuulda ja kannatada.
Jalutuskäik läbi öise Tartu, vihm taevast vaikselt langemas, lombid tänavalaternate valguses tantsimas. oeh, kui hea see kõik oli. Jutuajamine - Mis teemadel? enam ei mäletagi. Elust, inimestest, rändamisest. Kas me ka vaimu, hinge, mõistust puudutasime? Veidi. Kas kahjuks või õnneks ei asunud aga sihtmärk nii kaugel, kui arvata lasti ja seal leidis õhtu lõpu. Tema jäi, mina läksin. Kõndisin tagurlikku teed oma mõtetega.
Kas mul õnnestus talle ka järjekordselt pinda käia? Ta närve süüa? Kindlasti! See ongi ju see, mida ma kõige paremini teen. Piisas juba sülle võtmisest. Ma olen idioot!
Tagasi algues. Vihm jäi juba vaiksemaks. Tuled majas oli kustunud ning uks kinni. Veidi istusin ma kõrval märjal trepil, üksinda. Üksinda iseendaga. Lõpuks võtsin siiski julguse kokku ja helistasin ülesse. Uks avanes kui võluväel ja sees sai und peletatuld rääkides - jällegi inimestest! Siis aga saabusid teised ja võitlus unega jäi unarusse. Oli aeg. Halbades mõtetes kuid hea õhtuga tuli minna magama. Hommik ootas mind!
Jah, ta ootas, kuid ta ei olnud parem kui õhtu. Pigem oli halvem. Kõik mis oli eilses õhtus olnud head, oli kadunud koos alkoholiga. Mu veri oli puhas, mu mõistus oli puhas, kuid ma tundsin, et mu hing mitte. Ma mäletasin hästi eelnevat õhtut. Keldrit. Linna. Lompe. Ja muidugi neid blonde juukseid. Aga... Pisarad tahtsid needki ära uhtuda.
Kodu kutsus mind ja uskuge mind, mu soov vastata oli suur. Siin, linnas, sõprade juures. Siin ei saanud magada. Puhata sain ma vaid kodus, eemal kõigest. Kogu teekond koju rõhus mu silmadele, kuid seal ei heitnud ma pead mitte tagasi padjale ja tekkide rüppe, vaid jõin kohvi. Tass-tassi järel, kartes mida uni võib tuua. Kartsin teadmatust.
Ma istusin voodi otsa peal, telefon halastamatult helisemas, pastakas käes, vaatamas tühja lehte oma "little black-book'is", üritades kirja panna sõnu, mida ei ole. Kirjeldada oma tundeid. Ma ju üritasin...
No comments:
Post a Comment