Kirjuta...

Mattias lebas oma voodis, valgete linade vahel, haigla pidžaama ülevalt lahti nööbitud, et veidigi õhku saaks. Aken oli pärani ja sealt hoovas sisse jahedat kevadist õhku, mis aga ei aidanud väga tema palatit kütva kuuma päikese vastu. Silmi kissitades tõusis poiss istukile ja vaatas paberilehti enda ees. Ta oli kirjutanud kaks päeva järjest. Kaks päeva ilma magamata, tehes sisse vaid üürikesi pause, et süüa, juua ja tualetti külastada. Kõik tema palavikus nähtud nägemused olid kirjas nendel lehtedel, arusaamatus käekirjas, kuid nad olid seal. Mattias tundis ennast hetkeks rahulikuna, ta palavik oli hakanud taanduma ja mõtted, mis täitsid ta pea, mõtted tema surmast, kadusid koos palavikuga. Kuid nüüd hakkas palavik jälle tõusma ja poiss ei suutnud endalt täielikult raputada mõtet, et see ongi lõpp. Ta keha kattus külma higiga, kui ta haaras veel viimaste tühjade paberite järele ja hakkas kirjutama:
"Minu sõbrad, ma tunnen, et nüüd on kõik. Varsti mind enam ei ole, kuid ma pean veel ennem teile ütlema kui tähtsad te kõik mulle olete. Minu palavikus mõistus näeb kõike palju selgemini kui varem, palju paremini. Te olete kõik mulle tähtsad, iga viimse kui molekulini. Teie olete teinud minust minu ja ma võin julgelt öelda, et ma ei karda surma, sest tänu teile on elu olnud elamistväärt. Ma olen näinud palju ja ma pean teid paluma, et te ei nutaks selle pärast, mis mul koos teiega nägemata jääb. Minge ja vaadake! Tehke! Tehke ilma minuta kõik need ära! Viige meie plaanid ellu! Ja kui me kunagi järgmises elus kohtume, mitme, mitme aasta pärast, siis te räägite mulle, kas see kõik oli ootamist väärt. Siis me naerame ja vestleme jälle. Siis, mu sõbrad, saavad alles meie unistused teoks!"
Mattias pani paberilehe teiste peale, üritas pastakat panna öökapi peale, kuid see kukkus maha. Mattias lõi käega, mõeldes, et tõstab selle hiljem ülesse. Praegu ta ei suutnud. Ta pea käis ringi, ta ei näinud enam selgelt. Higi tilkus ta otsa eest. Ta surus oma pea padjale ja tõmbas teki kõrgele lõua alla, sulgedes silmad. Ta hingamine jäi rahulikuks, ta süda tagus aeglasemalt. Ta liigutas oma patja, haaras selle kaissu, ning ta hingamine lõppes. Mattiast ei olnud enam, küll aga oli tema keha, ilustatuna surma poolt, naeratusega näol.

Mattiase matus oli täis inimesi, ei jäänud ühtegi vaba istet. Nendel istmetel ei olnud aga Mattiase sõpru, kellele tema kõige viimane kirjutis oli suunatud. Pinkidel istusid mehed ja naised, näod pisarates või tõsised, kõik nad tundusid olevat peast hallid, sellles suures mustas massis. Ruumis valitsevat vaikust lõhestasid aegajalt nuuksed, aegajalt kellegi köhatus, või sosin: "Ära nuta... Ta ei tahaks seda."
Siis saabus vaikus. Rahva seast tõusis keegi püsti ja hakkas kõndima saali etteotsa, kus seisis tagasihoidlik puidust kõnepult. See keegi oli peast hall, hõredate juustega, kuid paksu halli habemega lonkav mees. Tema kehaehitus oli tugev ja sellest kuidas ta oma ülikonda välja kandis oli näha, et ta ei kanna midagi sellist just tihti. Ta köhatas ennem puldini jõudmist, kus ta toetus vastu selle rohmakat puit ääri ja ohkas.
"See," alustas ta oma kõnet, "et meie seast võetakse inimene nii varakult, veel ennem, kui ta saab täisealiseks, on täielik häbiasi. See häbiplekk jääb külge nii religioonile, kui ka teadusele. On siis Jumal tõesti nii karm, et ta võtab süütu lapse elu? Või on meie tänapäevane teadus tõesti nii vilets, et ei suudetud avastada Mattiase haigust õigeaegselt ja pakkuda sellele ravi? See kõik jääb aga tähtsusetuks, sest mis me enam kirume. Ta on meie seast võetud ja meil ei ole enam jäänud üle teha muud kui teda taga nutta või edasi liikuda. Aga ennem kui me teeme oma valiku, tahaksin ma siinkohal öelda midagi, mida ma oleksin pidanud tegema juba varem. Mattias oli... Mattias on suurepärane kirjanik. Tema teosed, neist paremat ei ole. Võibolla on see ainult oma lapse kaotanud isa arvamus, sest need teosed on osa temast, mis on jäänud meiega, aga samas, ma loodan, et need on väärt ka teistele lugemist. Oma viimastes kirjutistes kirjutab Mattias: "Ma olen kirjutanud juba väikesest peale, alustades kirjutamist kangelasega, kes päästis alati kõik! Absoluutselt ilma vigadeta inimene, võitlemas üdini halva inimesega. Nüüd ma naeran nende kirjatükkide üle. Kuidas ma sain nii naiivne olla? Aga ma olen ju veel edasi ka naiivne! Niimoodi on mulle öeldud. Ma näen maailma liiga heledalt, uskumata, et midagi halba saab juhutuda, kuid nüüd ma mõistan, et ma eksisin. Nüüd, siin haiglavoodis, mõeldes tagasi oma elule, mõistan ma kui palju sitta on selles elus. Aga mina... Mina kühveldasin selle kõik lihtsalt kõrvale ja ütlesin: "Vaadake, siin all on roheline muru ja õitsevad lilled! Vaadake!" Mitte keegi ei vaadanud. Milleks? Keegi ei taha vaadata kedagi seismas rohelisel murul, kui nad ise seisavad põlvini sitas. Nüüd ma mõistan, et ka mina seisin alati põlvini sitas, lootes. Ma lootsin liiga palju. Ma oleksin pidanud olema realistlik ja siis ma ei oleks siin. Ma lootsin, et ma ei ole haige. Kes mind nüüd siin haiglavoodis veel loeb?"
Meie loeme, Mattias. Kuid," Mattiase isa hääl murdus, tema silmast valgus pisar, "kuid enam ei loe me midagi uut."
Mattiase isa jalutas kõnepuldi äärest ära. Ta ei öelnud kõike, mis ta tahtis öelda, kuid ta ei suutnud. Tema poega ei olnud, mis siis enam mõtet kõnet on pidada. Orel hakkas mängima ja rahvas tõusis püsti, kui noored poisid kirstu äärde kogunesid ja selle õlgadele võtsid. Nad kandisd Mattiase õue, ning rahvas ruumist järgnes neile kurva rongkäiguna. Surnuaias, rongkäiku eemalt jälgides, seisid mitmed noored, pisarad silmis, sosistades Mattiasele jumalagajätte.