Pimedad tänavad ja soojad pingid. Rahvas voolas edasi-tagasi, kuid neile kahele ei olnud neist midagi. Nad istusid õhtuses linnas pingil, kahekesi, ilma ülejäänud maailmata, käes nende õllepudelid. Nad rääkisid... asjadest. Kõigest. Kunstist, unedest, arvutimängudest, alkoholist, naistest. Absoluutselt kõigest. Mida hämaramaks jäi väljas, seda rahulikumaks muutus nende jutt. Õllepudelid tühjenesid ja sigaretid hõõgusid hämaruses. Kusagil kaugel kogunes grupp noori ringi ja hakkasid mängima footbag'i. Nemad kaks vaatasid seda, tõusid, jõid oma pudelid tühjaks ja astusid teiste juurde ringi. Kõik tundus hea. Väljas läks pimedas, kuid pall lendas endiselt nende kergetelt jalgadelt, justkui hõljudes läbi õhu. Mitmeid kordi muutusid asukohad. Elu oli hea. Lõpuks, tuli lahkumine. "Tšau!"
ja jalutuskäik koju läbi pimedate tänavate.
Järgmisel hommikul ootas varajane äratus ja töö... Eelmine õhtu kadus ära kui ammune uni, kuid uni mis oli tegelikult olnud uni selles öös oli parem. Tema oli seal ja taaskord juhtus see äpardus. Nende huuled kohtusid.
"Mis mõttes? Mis neil viga on?"
"Ma ka ei saa aru noh.. .Mingid imelikud, nagu... tõsiselt?"
Ja siis oli äratuskell. Kõik. Lõpp. Läbi.
Mällu jääb see alatiseks. Kurat.
No comments:
Post a Comment