Kirjuta...

Päike lõõskas taevas, küttes kogu atmosfääri kuumaks. Puudusid täielikult tuulehood ja õhuniiskus oli madal. Ühesõnaga, oli ilm talumatu.
Aga murul lamada. Jah, lihtsalt lamada. Vot see oli hea. Silmad kinni, rahvas kõndimas mööda. Tänavad pole enam ammu inimtühjad olnud. Talv on asendunud vägagi järsult hoopis suvega, tuues endaga kaasa uusi rõõme. Putukad lendasid ringi ja mulle meenus midagi. Meenusid madu ja põrnikas, aga ei meenunud kust ma neid tean. Siis järsku hakkas miski mu sees liikuma. Ma teadsin jälle! Ma nägin maailma enda ümber. Ma nägin värve sellisena nagu nad olid. Teadvus surus silma kinni, öeldes, et see mida sa näed on vale, kuid ma ei tahtnud seda uskuda. See kõik pidi olema tõsi. Need naeratused, need tuhanded säravad naeratused, millest mõni on säravam. Mulle meenus minevikust palju. Meenus, kuid ei mäletanud. Miks olin ma halb inimene? Miks olin ma nõme? See kõik jäi mulle endiselt saladuseks, kuid siis hiilisid kusagilt ligi sõnad: "Sinu hing..."
Jah, ka need kolm punkti olid seal täiesti tajutavad. Minu hing? Mis sellega on? See on rõve, kuid siiski ilus. Plahvatused lõppesid alati järsu õhu äravooluga, vaakumiga. Kas minu hing oli ainult ühe plahvatuse visuaalne kujund? Aga samas, see hing ei saa olla rõve. See hing on peaaegu pühaku väärtusega.
"Mida sa unes näed?" küsib miski, see on põrnikas. Ta küsib ja ei jää vait. Vastan talle kurjalt: "Ilu, ei midagi muud. Utoopiat, ideid. Valesid!"
See vastus näib küsijat rahuldavat. Päike lõõmab taevas ja mul hakkab juba halb.
"Päike, mine ära!" tahaks talle karjuda, kuid tema valguses viibida on liiga mõnus. See kuidas ta särab taevast ja soojendab kõike ja kõiki. Ta teeb kõik meeldivaks, kuid miks siis nukrutseda? On olnud pikk päev ja väsimust on palju, ehk on asi selles. Sees ootab kohvitass, just seda on vaja. Kohvi on vaja. Kohv aitab unustada kõik.
Naeratused õue peal ei lakka. Naeratused muutuvad pahvakatena isegi naeruks, imedes ära kõik heli seal, kus naer lakkab. Naer ei tohi kunagi lakata! Rõõm peab olema igavene, järelikult ta ka on. Naerge, naerge ja ärge mõelge sellest, et miks keegi sind vihkab. Mõelge suvest ja sõpradest ja liivarandadest. Ärge mõelge millestki muust!