Kirjuta...

Arusaamatused on paljude probleemide aluseks. Miks inimesed teineteist ei mõista? Asjad on ju nii lihtsad? Või veel hullem: miks inimesed ei taha mõista? Miks nad lihtsalt eiravad mida neile öeldakse? Ons see mingi haigus?

Debiilsuse tipp oleks lasta nimetada ennast pühakuks, kuigi käitumine on, tegelikult, üpriski sarnane tõesti, kuid ei... Olla pühak nendel arusaamadel, mis inimestel on, oleks vale. Inimesed ei tea pooligi asju maailmast, nad ei tea, vabandage väljendit, mitte kottigi! Kuidas saavad nemad siis otsustada kes on hea ja kes halb? Inimene, jumal omas endas maailmas, võib otsustada seda vaid iseenda eest. Vahel tuleb mõte kuidagimoodi käituda kusagilt sügavalt sisemast ja sa lähed vooluga kaasa. Sa teed kõik, mida su hing palub sul teha, ja pärast sa mõistad, sa käitusid valesti... Sa ei saanud aru! Kuid, palun, palun, saa aru! Mõtle veidi rohkem! Mõtlemine ei ole patt, see on lausa lust! See on see, mida peaksid sa tegema iga sekund oma elust, et elada täisväärtusliku elu. Kahjuks ei ole keegi meist elanud täisväärtuslikult ega hakkagi elama. Kahjuks oleme me kõik patused ja ei vääri paradiisi. Kas üks inimene on teisest halvem? Ei. Aga parem? Ei! Me oleme kõik värdjad. Värdjad omas maailmas, kinni, igaveseks. Meil on kogu võim, kuid me ei tohi seda kasutada. Me peame alluma iseenda sisemistele seadustele ja kui me seda ei tee, siis algab lühike, kuid väga väga aeglane teekond põrgusse, täis piina ja valu. Kahetsus on halvim tunne, mida inimene võib tunda. Kahetsus... Kas sa kahetsed oma tegusid? Egoist sinu sees karjub, kuid sa ei saa aru mida. Tahad ma ütlen mida ta karjub? Ta karjub: "Jaa! Muidugi olen! Ma ei oleks muidu suurepärane inimene, kui ma ei kahetseks halba mida ma teinud olen!"

Sinu keha ütleb aga midagi muud. Ta ei ütle, et sa ei peaks kahetsema, kuid ta ütleb sulle üht: "Kahetse ette. Tagantjärgi pole kahetsusel mõtet. Tegu on tehtud. Sa oled küll võimas, kuid mitte kõikvõimas. Aega sa muuta ei saa."
Kõik jääb nii kuis ta oli. Miks sa peaksidki veel proovima seda muuta? Ei peagi! No kurat, ma räägin: "Sa oled hea inimene. Hea. Hea. Hea. Hea. Hea."

Pimedas näed sa iseennast hästi. Sa tead, et sa teed valesti, kuid samas... See pimedus on soe ja kutsuv ja... ja sa ju näed siiski iseennast hästi. Kuid kõrvalt nägemisega ongi see probleem, et ära võib unustada. Kui sa unustad ära, et see oled sina ise, keda sa jälgid ja lubad talle kõike... Lubada kõike on vale. Nii ei peaks. Nii ma ei teegi. Ma ei taha. Kuid kurat. Kurat, ma teen. Ma luban endale liiga palju, lubades, et ma olen hea ja korralik ja tubli kodanik.
Persse. Sittagi. Mitte keegi, eriti sina, ei ole tubli kodanik. Ennemini olen mina rasvunud orikas. Ei. Rohkem ei ütle.

Oled sa purjus? Ei. Miks peaksin? Sitt tuju ja eneseanalüüs ei eelda alati joobunud seisundit, mis kõlab inglise keeles veel paremini "intoxication". Kas pole ilus sõna?

Kõrge lend, raske maandumine. Nii käivad asjad siin, minu riigis. Ja ma tean, et see kõlab veidikene egoistlikult, kuid siiski. Te kõik elate minu riigis! Mina olen peamine ja kõige olulisem selles riigis, mida ma enda ümber näen. Karistusi määran mina, halastan mina, värdjas olen MINA!

---------------------------

Viltuste kardinapuudega tuppa hakkas paistma päikene.

"Ma olen siin käinud varem," sosistas poiss ukseorvas, vaadates enda ees tühja, paksu tolmukihi all olevat põrandat.
"Siin... Siin on minu kodu?"

Varjud noogutasid tema ümber, viibates teda sisse astuma. Poiss tegigi nii ja varjud moodustasid seinale sõna: "Rahul?"

Poiss noogutas. Seda ta oligi otsinud. See oli kõik mida ta tahtis. See viltuste kardinapuudega, kahe aknaga ja paksu tolmuga tuba. Siin võis ta oma elu lõpuni olla... Siin ei seganud teda keegi, kaaslaseks vaid tema varjud ja kardinapuud.

........................................

K