Kirjuta...

Meie isiklikus rannas on päikesest küpsetatud liiv. Seal liival lamad, tassis kookosepiim. Jood ja mõtled, et jõle hea, et oled siin. Ja mitte kusagil mujal. Sest mujale meie Jumal ei jõudnud. Ta on koos meiega ja kõneleb läbi merelainete sosina. Kohiseb ja nohiseb, ootab koos meiega neid tosinaid päevi, mis me üksteisega veetnud. Sa tõused liivalt, jooksed merre ja su veetlus võtab mu jalad nõrgaks. Selle pärast ma ei tulegi ujuma. Sest sind vaadata on palju põnevam. Sa heidad end laintesse, meie Jumala meelevalda, tema on ehk ainus, kes maldab sind minu moodi veel loopida.

Kusagil eemal, keset mühavaid laineid, laulab Hiiumaa kaugest armastusest. Mina noogutan vaid nende sõnadega kaasa, et sa haiget ei saaks ning kaugel poleks ka.

Tuled veest, tilgud soola ja vett, kui sa minu kohale kummardud. Vaatad mulle silma ja naeratad. Su naeratusest kumab läbi teadmine, mille järgi mõlemad praegu januneme. Siis keerad end ringi ja võtad lonksu kookosepiimast. Ma muigan sulle selle peale. Sa muigad muhedalt vastu. Hea on, et meie vahel sõnu pole vaja. Muidu jääks neist vajaka. Keeruline oleks ka. Sest tundeid ei saa ju tõlkida. Vähemalt mitte neid tundeid, mis vaikusest on sündinud. Tõusen püsti ja lähen, mööda seda rada, mida ma olen vähemalt korra varemgi kõndinud. Sa vaatad mulle järgi. Natukene nukralt, kuid mitte liiga. Nagu öeldud: natukene. Süütan sigareti ja see patukene, meie vahel, kaob koos suitsuga ära.
Ma ei pannud tähele, et sa olid kaasa tulnud. Võtsid minu sõrmede vahelt sigareti, tõmbad ja siis suitsu välja puhud. Vaatan sulle korra otsa, enne kui sul ümbert kinni võtan. Hoian, tugevalt. Tunned end mugavalt. Lased end lõdvaks. Kaotad täielikult teadvuse, minu juures ju võib. Toetan sind. Tõstan. Su jalad ei puuduta enam maad. Oled mu süles. Ja ma tassin su tagasi päikese poolt küpsetatud liivale. Ära muretse, see ei olnud, ega saagi olema, mu viimane.