Kirjuta...

Ambivalentsuse kehastus
kui koidu ehast mus
sündis uus sõna
mille kõla
polnud nagu kõigil nendel teistel.

Kehastus ka sõna
ei olnud tal sõrad
ei silmi ja käsi
kuid ometigi tundus ta väsind'

Nüüd ta lihtsalt tsillib,
tema ümber pillid
mängivad hea maitsega muusikat.

Mingi vend on nurgas ja painutab oma mõistusega lusikat.

Nüüd ongi sõnal keha
ja midagi teha
sina enam ei saa
pead tema kujuga leppima.

Kõrvaltoast voolab sõnade sekka lõhna
Tõmbad ninaga sisse, ohkad ja siis õhkad
"ma tulen ka"
Ning istudki koos teistega.

Sinu ambivalentsus küll kehastus,
kuid tegelikult ta olemus
on ikka veel su sees
nagu oleksid kaelani vees

Sa tiksud näilises õnnes
kui tegelikult põues
tunned sa hoopis midagi muud.
Sa ei puuduta,
vaid suudled iseenda suud.