Kirjuta...

"Mul on pohhui,
aga valedest asjadest,"
kostavad sammaldunud sõnad järjekordsel biidil,
Ma ennast kogun -
veel ei kassi -
Aga peatselt tean, et piirilt
üle lükkan iseennast, üle võlli,
kui sõber kõrval järjekordselt ütleb
"võtaks õlli"
Mina aga laenan sama riimi,
sammaldun, jään seisma,
ei oma enam sama fiili, mis peaks.
"Mul on pohhui,
aga valedest asjadest,"
ümisen omaette,
kui tänavakive õhukese talla all,
kujutan ette,
üritades mõistada, mis linnas seekord peatus tald.

Ja ma ei tunne seda linna,
see on võõras.
Kuigi jalg maabus geograafiliselt samal pinnal,
sain aru, et mina ise olen võõras
omas kodus,
alati.