Kirjuta...

Tühjad tänavad ja üks vilkuv tänavavalgusti. Ülejäänud isegi ei tööta. Kaugemalt on kuulda puude kohinat, kui tuul läbi nende latvade sasib. Ja siis. Järsku. On kõik kohad täis sireene. Mööda seda sama tänavat kihutab politseiauto, tema kannul kiirabi. Nad jõuavad sündmuspaika.
Kõnniteel lebab maas inimene. Ta elab veel, seda on ta silmadest näha. Aga vaevu. Parameedikud hüppavad auto pealt maha ja alustavad haava verejooksu peatamisega. See tuleb mehel kõhust. Sealt ei voola lihtsalt verd. See on liiga tume ja tahkema välimusega selle jaoks. Teisest haavast pressib välja mehe soolestik.
Politsei ei passi niisama. Nad jooksevad lähedal olevatesse tänavatesse, et leida nende haavade eest vastutav.
Mees vaatab tema ees askeldavat parameedikut, kes talle naeratab.
"Teate, et meedik ei tohi valetada?" küsib meedik rahulikult, jätkates vastust ootamata, "Teiega saab kõik korda. Kuulete? Me viime teid kohe haiglasse. Härra, ärge muretsege, me päästame teie elu."
Mees üritas midagi öelda, kuid see osutus võimatuks. Kiirabi tõstis ta kanderaamile ja toimetas autosse.
Politseinikud olid ka tagasi jõudnud.
"Me ei leidnud kedagi. Teil on meie number," ütles üks neist paraneedikutele, "Helistage kui ta jälle teadvusel on."
Meedik noogutas ja kiirabi sõitis minema.
Politseinikud vaatasid üksteisele otsa.
"Kas me peaksime Tema kutsuma?"
Teine politseinik noogutas.