Vahepeal nr liiga kaua juba

Alustan sellest, et alla saja on jäänud minna. Varsti-varsti saab läbi. Jess? 

----

1- kaks venda istuvad ja räägivad. Millestki.
"Sa tahad soovitusi? Juhtnööre? Ma võin neid anda küll: ära tee seda. Sest üks hetk sa ärkad öösel üles ja mõtled, et putsi, nüüd ongi need homoerootilised unenäod alanud ja kui sa paari sekundi pärast ära hablad kus sa asud, jõuab sulle ka kohale, et see pole uni. See on sinu elu. Praegu. Ja igavesti."
Siim vaatas oma vanemat venda, kes talle neid õpetusi jagas. Ta habe oli ajamata ja hääl kärises. Siimul veel habe ei kasvanud. Ta lõi pilgu maha ja mõtles: Ja türa, mida sina ka tead. Sina jätsid asja katki. Mina lähen lõpuni ja siis sa, värdjas, alles näed.
"Ma saan aru," ütles Siim, "aga ma tahan seda teha. Ja ma teen seda. Ja see on minu otsus."
Ta vend noogutas ja valas omale uue pitsi brändit.
"Sellisel juhul ma sind takistada ei saa."

2- mingil muul ajal mingis teises kohas.
Karel ärkas iga hommik kell 7, see lihtsalt oli ta harjumus. Juba aastaid polnud ta enam isegi äratuskella vajanud. Ta tõusis alati voodis alguses istukile, hõõrus kiirelt nägu ning tõmbas siis püksid jalga ja liikus edasi vannituppa. Seal käis ta alguses kusel. Pesi käed ja näo. Ajas ära habeme. Pesi hambad. Terve selle aja tegi ta samal ajal kõhulihastele hommikuse äratuse, tõmmates neid pingesse ja lastes lõdvaks üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
"Tunne oma keha, siis tunned ka kõige paremini iseennast."
Karel mõtles, kes nõnda öelnud oli, aga välja ei nuputanud. Ja polnudki vahet. Peaasi, et ta ise ka nii mõtles. Inner mind ja kõik selline. Sellega peab ka ühenduses olema. Mõtle ja ole olemas.

Võileibu sõi Karel samamoodi särgita, pükstes mis hommikul esimesena kätte jäid. Söömise ajal mängis köögis väikesest telekast Terevisioon.

Kui söök söödud ja esimene tass kohvi hinge all, sättis Karel end tööks valmis. Ta pani selga triiksärgi, jalga viigipüksid ja, to top it off, sättis hoolikalt selga pintsku. Sokid vajasid ka erilist valikut. Sahtel lahti ja valima.

Sahtel oli täis musta värvi sokke, kõik pealtnäha samad, aga see oli vägagi ekslik. Mõned olid paksemad, mõned õhemad, mõni ei tahtnud üldse hästi jalas püsida, teised aga tekitasid tunde, nagu viskaks jalad külmal talveõhtul kamina ette. Täna tuli jalga panna töösokid. Need, mida oli terve päev mugav kanda ja tõstsid enesekindlust. Veider kuidas riided töötavad.

Karel valas järgmise kohvi termotassi, haaras ukse kõrvalt kapi pealt võtmed ja astus korterist välja.

3-kontoris, natukene pärast lõunat.

Pintsak rippus nagis, kingad olid tooli kõrval maas. Karel ise istus aga ülimalt mugavas kontoritoolis, vajudes sügavalt vastu selle seljatuge. Ta ei teinud tööd. Töö oli tänaseks juba tehtud. Õigemini, ta tegi selle ära juba autoga tööle sõites. Sel hetkel kui ta Kaubanduskeskuse juures foori taha jäi. Ta oli võtnud välja oma tuliuue iPhone'i, noh, selle mis nüüd eelmine kuu välja tuli, ja vajutanud internetikirja rakenduses "send". Isegi kirja ei pidanud kirjutama. Selle tegi Maarja tema eest ära.

"Maarja, kas meil kohvi on veel? Ma jooks ühe tassi."

See oli retooriline küsimus. Kohvi oli alati. Ja kui oleks juhtunud, et kohvi ei ole, oleks juba järgmisest nädalast küsinud Karel: "Linda, kas meil kohvi on veel?"

Kareli sekretär, Maarja, astus koos aurava tassiga sisse ja naeratas mehele.

"Te alahindate mind. Palun. Soovite veel midagi?"

Korraks torkas Karelile pähe palju asju, mida ta tahab, aga jättis need välja ütlemata. Ega ta elus nii kaugele pole jõudnud tehes asju, mida ta tahab teha.

"Ei, tänan Maarja."

Noor sekretär lahkus ja Karel jäi oma kohvitassiga üksi. Arvutis oli lahti YouTube, Karel oli terve hommiku sealt naljavideosid vaadanud. Nüüd aga otsustas ta natukene muusikat kuulata. Midagigi. Vähemalt nii palju, et kella viieni vastu peaks ja siit jälle minema saaks.

"Härra, keegi soovib teid näha."
Maarja seisis kõhkleva näoga ukse peal.

"Kes?"
Karelil ei käinud kontoris külalisi. Tal ei olnud selline töö, et keegi peaks temaga kohtuma.

Maarja kehitas vaid õlgu.

"Olgu. Teeme siis nii. Saada ta sisse, Maarja."

4-selles kohvikus, kus kontoritöötajad lõunalauas ühe pitsi võtavad

"Ma ütlen ausalt, Siim. Ma olen su külaskäigust päris üllatunud."
Ja Karel ei valetanud. Tema jaoks oli suur üllatus näha oma habemesse kasvanud väikevenda uksel seismas, seljas särk, mille Karel talle ühelt kontserdilt oli kunagi ammu toonud, jalas needsamad teksad, mis tal jalas olid, kui Karel teda viimati nägi.
"Sul on habe kasvanud."
Siim vaid noogutas ja jõi oma pitsi tühjaks, pannes selle ülejäänud nelja tühja pitsi kõrvale. Karel võttis lonksu oma veeklaasist.

"Sul oli õigus, Karel. Ma ei taha enam. Ma ei viitsi. See on mõttetu."
"Ah, mis sa nüüd. Saad ju hakkama küll."

"Hui! Türa küll, kas sa tead ka kui kuradi mõttetu faking naiivne mõtlemine on maailma päästa? Maailm ei taha päästetud saada. Ta tahab saada hävitatud. Inimesed ei mõtle. Ja miks nad peaksidki? Mõtlemine paneb muretsema ja muretsemine tekitab ebamugavust."

Hetkeks istusid nad kahekesi vaikuses.

"Ma oleks pidnud sind tookord kuulama. Siis oleks ma praegu seal samas, kus sina. Endaga rahul."
Karel muigas.
"Miks sa arvad, et ma endaga rahul olen?"
"Ole nüüd! Sul on kõik olemas. Hea töö, auto, kena korter. See ilus tüdruk, kes sulle kohvi toob."
"Jah. Tõsi. See kõik on mul olemas. Aga see ei ole see, mida ma tahan. See ei arene mitte kuhugi."
"Mis siis areneks?"
"Ma ei tea. Võib-olla, kui ma oleks jätkanud oma unistusega oleks ma praegu vaene, peaaegu töötu, muretseksin, mõtleksin. Aga see on palju nauditavam. Praegu pean ma omale probleeme ise välja mõtlema. Tead seda lauset: "Let's go looking for trouble." Ma saan sellest nüüd aru. Ilma muredeta pole elul mõtet. Tekib mandumine. Raskused on puhas nauding."
Siim kummutas järjekordse pitsi.

"Ja mis su unistus siis oli? See, mille sa pooleli jätsid?"
Karel kehitas õlgu.

5-kodukoha metsas, suurest teest paremale, loomade söögimaja lähedal. Ammu. Mitmeid, väga mitmeid, aastaid tagasi.

"Karel! Karel, kus sa oled! Ma ei viitsi enam mängida! Läheme koju!"

Puude vahelt jooksis heledapäine poiss kaugemale.

"Kui mu kinni püüad, siis on mäng läbi!"

"Ma ei taha! Sa oled liiga kiire. See on ebaaus!"

Heledapäine poiss lonkis läbi puude tagasi.

"Olgu. Kui sa nii arvad. Aga mina arvan, et sa lihtsalt ei pinguta piisavalt."
"Miks sa mulle alati nii kurjalt ütled?"

Karel kükitas oma väikevenna ette maha ja naeratas talle.
"Sest ma tean, et sa saad sellega hakkama. Ja kui mina sul eest ära lähen, siis sa pingutad, et mulle järgi jõuda. Ja üks päev, ilma et sa seda isegi tähele paneksid, oled sa minust kaugel ees."

Siim vaatas pikalt oma venda. Ta ei saanud mitte midagi aru, mida ta räägib.

"Teeme koduni võidu?" küsis Karel.
Ilma vastust ootamata pistis poiss juba jooksu, heledad kiharad tuules lehvimas. Siim jooksis samuti.