Looming

Ausalt öeldes, on väga raske olla "loomeinimene". Jah, vaadake, ma ikka loen end selleks. Aga minu looming? On selles kaunis blogis ainult. Jah, see üks raamat, mille me Einastoga välja andsime ja omadega nulli jõudsime. Oli tore, väga tore. Hea ja huvitav kogemus. Aga... Ma ei tea. Võib-olla pole vajagi. Ma ei tee seda ju selleks, et saada suureks ja kuulsaks (välja arvatud hästi väike osa, aga see on kõgil, kammoon). Mõte on kusagil mujal. Ja ma vahel kaotan selle mõtte ära. Päris tihti isegi. Selline... Identiteedi kriis. Kes ma siis täpselt peaksin olema? Keda ma oma loominguga tabada tahan? Vahel on ühiskonnakriitiline värdjas, vahel kirjutan... lihtsatest asjadest. Aga oma häält mul ei ole. Vist. Või noh. Hääl on, aga see on jäänud kähedaks ja vaibunud. Ma ei tea ise ka enam, keda ma kõnetada tahan. Tõenäoliselt iseennast (see sama tekst on selle parim tunnistus). Mõtteid on peas päris palju. Aga, kujutate ette, need ei tule välja. Lihtsam on teiste mõtted paberile panna (näiteks on Kaarel Lehtsalu "Taevatee"), aga neid on imelik avaldada. Samal põhjusel ma ka sedasama taevateed kusagil avaldanud pole. See on Kaarli mõte, minu teostus. Aga see pole minu mõte. Ma panin selle lihtsalt kesta. Naljakas, kuidas vahel on teistel lihtsam sind sõnastada kui sinul endal.
Äkki oleks aeg see... see... "kunst" oma vasakule käele kõrvale tõsta ja tegeleda millegi muuga. Joosta oma kehast välja, suunata kogu see energia mujale. Sest sellest ei tule midagi välja. Võib-olla. Äkki. Ehk. Kes kurat teab,
Aga, Minu küsimus jääb. Quo vadis, Kauri?