Sulalumi ja madal päike,
veel paar päeva varem
siinsetes lõi äike.
Ja vihma sadas.
Meie jooksime üle põllu,
käest kinni,
kogu maailm meie õlul.
Kujutades endale ette,
et just meie oleme need,
kes suunavad ja muudavad maailma
oma elude järgi.
Me lootsime olla maailma valitsejad,
need, kes ta talitsevad,
enda tahtele alistavad.
Aga päevad läksid mööda,
möödusid kuud
ja aastad.
Ning nagu kõik muu,
muutusime ka meie.
Enam ei seisa me kõrvuti,
ei vaata tähti
ega arutle, mis meie arust tähtis.
Nüüd olen ainult mina,
jooksmas üle põllu
lörtsi käes,
mu enda elu raskus õlul.
No comments:
Post a Comment