Vahepala

Üks asi Kaitseväe kohta peab paika. Siin on aega mõelda. Mina olen siin palju mõelnud. Võib olla isegi liiga palju. Oma tulevikule. Kui ma siit ükskord välja saan, siis tuleb tõsiselt ennast kätte võtta ja tagasi kooli minna. Haridus omandada ja siis tööle minna. Minna tööle oma tuleviku nimel.
Üks neist tuleviku plaanidest on end Kaitseväega jäädavalt siduda ja astuda tegevteenistusse. See kätkeb endas aga mitut aspekti, mis mu mõtteid kahtluse alla seavad. Neist peamine on: aga kümne aasta pärast? Lihtne ja loogiline küsimus, millele mul vastust ei ole. Võib-olla mulle meeldiks see ka kümne aasta pärast. Võib-olla mitte. Siin on see jama, et ma harjun kõigega maru kiiresti ära. Ka teenistusega olen harjunud. Ja tundub nagu... Võiks ju?
Plaan number kaks. Sisekaitse akadeemia Politseikolledž, kus siis kõrgharidus omandada. Ahjaa. Kaitseväe juures jäi mainimata Sõjakooli mõte. Aga jätkame politsei kooliga. Mulle, ma arvan, täitsa meeldiks see töö. Ma oleks, ma tean, selles hea. Kui mitte suurepärane. Ja ma saaksin sellega ka vabalt hakkama. Aga mis mind siin siis takistab? Kui aus olla. Siis ma ei teagi. Äkki see, et ma olen oma elu viimastel aastatel siiski suuresti teatriga sidunud ja ma ei suuda sellest kinnisideest lahti lasta. Ma ei tea. On või ei ole. Eks näis. Äkki lõpetan siiski seal.
Kolmandaks ja ka (hetkel) kõige tõrnäolisemaks on Viljandi Kultuuri Akadeemia. Üllatav, kas pole? Olgu. Ilmselt ei ole, vähemalt mitte neile kes mind teavad. Aga eriala võib natukene teid üllatada. Huvijuht ja loovtegevuse õpetaja. Aga olgem ausad, siin ei tea enam mitte ainult mina, vaid teie ka, et ma oleks selles hea. Ma saaksin seal hakkama ja tõenäoliselt armastaks ma oma tööd väga. Ja mu töö armastaks mind. Kas pole?
Mida ma siis kardan? Miks ma seda ära ei tee?
Põhjus on üpriski lihtne ja ei tule ka ilmselt üllatusena. Ma ei ole kooliks loodud. Vist. Või samas. Olen ka. Aga noh. Ma ei oska seda selgitada. Ma pole veel jõudnud erialale, mis on see, mida ma kindlalt tahaks teha. Neid on. Ma pole neid lihtsalt veel õppinud. Ma olen üpriski saamatu õpilane. Kuna põhikoolis ma väga ei õppinud, see oli minu jaoks liiga lihtne ja gümnaasiumis oskasin ma ka ainult neid aineid mis mind huvitasid, samuti neis ei olnud mul väga vajadust õppida. Ma ei oska õppida. Ma reaalselt ei tea kuidas istuda maha, võtta materjalid lahti ja õppida. Või noh. Ma tean. Ja teoreetiliselt oskan ka. Aga minu viga on see, et ma leian muud tegevused alati palju huvitavamad. Ma lasen end kergesti kõrvale juhtida sellest, mida ma peaksin tegema.
Teenistuses on mul aega olnud õppima õppida. Eriti siin parameediku kursusel. Aga ikkagist kardan ma tuleviku pärast, sest... Sest... Siin mul pole valikut. Mul pole niikuinii midagi targemat teha kui õppida. Ja tühja passida ma ei viitsi. Niisiis ma õpin ja annan endast parima. Aga tsiviilis? Kas ma tsiviilis ka suudan?
Jah. Ma suudan. Ma tean seda. Ma pean end lihtsalt kätte võtma. Ma pean selle lihtsalt ära tegema. Eksju onju? Jah. Jah. Jah.
Hoiame hinge kinni ja loodame, et mul teenistusest vähemalt mingitki kasu on.