Vahepeal 17

Ma tahtsin sulle öelda.
Tere.
Ja kui ma selle ära ütlen, siis ei ole ta enam üldse nii eriline. See ei ole enam hirmus. Ega põnev. Nüüd järsku on see igav.
Ma enam ei taha, läheme tagasi?
Ei, ei pea. Kui sa ei taha, siis tõesti võib kõik jääda samaks. Sama on ka hea. Hea on kasutada vahel ka pead. Eriti siis kui sa pead.
Tead?
Sain aru. Saime aru.
Ma ei emmanud sind enne magamajäämist, kallistasin hoopis patja.
Ja paar päeva hiljem tundus su hääl telefonis nii võõras.
Korraks ma polnud kindel, kas see üldse oled sina.
Aga olid.
Sina. Mina. Meie.
Ju sealt see häälemuutus tulebki.
Onju nii?