800 (300x2-100) Kaarel Lehtsalule

Miks?
Ära päri nii palju? Mis sul sellest? Muudab see kuidagi su elu rahulikumaks?

Loe maailma parimat best-sellerit ja õpi säält midagi.

Õndsad on need kes ei näe.

Õndsus on teadmatuses. Mida vähem me teame, seda õnnelikum on meie elu.
Kas sa ei tahagi õnnelikuks saada?

Miks?

Sest mind ei huvita. Puhtalt selle pärast.

Miks?
Sest su ego on piisavalt paisunud, et ma seda enam rohkem upitama ei peaks.

Miks?
Sest minu ego on piisavalt paisunud ja minagi seda rohkem upitama ei peaks.

Aga upitame ikka. Upitame. Upitame.

Uputame.
Iseendid. Sellesse egoismi paisesse, mis meie südame all kasvab. Ja mida rohkem me õpime seda suuremaks see läheb. Mida rohkem me teame, seda suuremaks see läheb.

"Hei! Vaadake mind! Ma saan maailmast teistmoodi aru!"

Sitta sa saad. Sa lihtsalt ütled välja asju, mida teised võib-olla näevad aga ei taha või ei pea vajalikuks esile tuua.

Türa küll, need andunud fännid ja lugejaskond ei persetaks oma arvutite ees sinu sõnu lugema, kui nad sinust erinevalt asjadest aru saaks.

Kulla inimesed. Me elame parimas võimalikest maailmadest ja mida vähem me seda maailma torgime ja uurime, seda parem on ka Meie Maailm. Tehke ühiskonnale teene.

Vaata, Kaarel, ma olen väsinud. Väsinud seda maailma tajumast. Sina ilmselt ei ole. Sa tajud seda. Iga rakuga. Mina aga tahaksin viia selle taju miinimumi. Mida vähem seda maailma tajuda, seda lihtsam on kõike taluda. Pöördvõrdeline seos. Vot selle pärast käisin mina koolis matemaatika tunnis.

Matemaatika maailmataju ei muutu, kasva, arene. Pi on pi ja Pythagoras oli lihtsalt teoreem. Vähemalt ei tohiks muutuda. Sest "matemaatika on kõige puhtamal kujul maailma edasi andmine". Ja kui teda juba puhtal kujul antakse, siis, hoidku jumal selle eest, ei tohiks ta enam muutuda.

Või kas?

Türa sa muutud maailm! Jää seisma! Pea kinni!

Sa oleksid pidanud (inimkonna jaoks) juba Homo Sapiensi, ei, Homo Erectuse ajal pidama jääma!

Eiei, me kaldume teemalt kõrvale.

Kaarel. Vaata. Kui sul oleks üks lask, üks võimalus, saada kõik mida sa iganes oled tahtnud. Kas sa haaraksid sellest, või laseksid tal minna? Jou!

Oi puts. See oli nüüd küll Eminem hoopis mitte mina. Vabandame, vabandame.

Aga küsimus jääb ikka.

Mida teed Sina oma võimalustega? On sul neid üldse? Palju? Ah? Vasta mulle! PALJU SUL VÕIMALUSI ON?

See ei ole võimalik, et võimalusi ei ole. See oleks demokraatlike dogmadega vastuolus!
Inimene on vaba!

Inimene on vaba valima valikute vahel.

Aga milline on sinu valikute jada olnud?
Räägiks õigetest ja valedest otsustest, kui viitsiks. (ei, ära muretse, mitte (ainult) sinu omadest.)

Ja selles asi ongi. Ma ei viitsi. See puudutab nüüd jälle seda maailma tajumist. Ma ei viitsi seda tajuda üli loominguliselt ja sellest siis veel kirjutada. Polegi mõtet ju. Palju lihtsam on teile kõigile edastada asju ühe lausega. Või vähemalt võimalikult väheste lausetega. Sest muidu võib juhtuda, et tõlkes läheb midagi kaduma.

Ja seda me ju ei tahaks.

(Pidage vastu. Me oleme alles poolel teel. Eriti käib see sinu kohta, Lutt)

Aga samas. Dilemmad. Tahaks täiega kirjutada. Mõnuga ja palju. Tahaks kirjutada ja mitte nii nagu praegu, et endast ja sinust ja plauhti välja. Hoolimata sellest, et ma olen väsinud ja ei jaksa ümber nurga kirjutada, ma tahan seda teha. Paradoksaalne. Ma tahan kirjutada Kunsti.

Olla või mitte olla. Vot. Selles ongi meie küsimus.

Aga Luuletaja, laena mulle oma sulge ja ma kirjutan sulle otsa ette, et sa oled luuletaja. Siis ei pea sa enam eluski rida kirjutama!
Sest kõik teavad.

Või milleks sa kirjutad?

Selle rea jaoks pöördu mõni rida ülespoole ja otsi maailmakuulsat fraasi.

Ma vahepeal tsiteeriks üht iseenda luuletust:

Kohvitassi embusest

on saanud viinapits.

Ja pastakast su käes

vaid järjekordne lits.

Kaunis. Kaunis. Kuid oota! Siit tuleb veel. Ja nüüd ma muudan veidi:

Sa heidad endalt seljast

sind seni katnud mantli

ja ihualasti sa otsid

et kus kurat on siis nauding.

Ja lõppeb luuletus ridadega:

Sinust on saanud see

keda sa ise kunagi vihkasid.

Ma ei kommenteeri seda kuidagi lähemalt. Eks sa ise loe välja mida tahad. Vääna tõlget kuidas tahad. Mina panin need lihtsalt kirja. Ma ei tea, kas need siin üldse olema peaks.

Aa. Kaarel. Punane on punane. Me näeme sama punast.

Lihtsalt erineva nurga alt.

Tahtsin sind ka tsiteerida, aga ei viitsi. Pöördu viiteks postituse algusesse, kust me leiame, et su ego on suur.

Suur nagu Mann

i tuba.  (endine)

Kurat, see reavahetus läks valesse kohta raisk.

Ma olen siin pikalt erinevatel teemadel arutanud. Ja ainult alguses põhjendasin ära, et miks peaksin mina võitma. Ei, võtma.
Aga aus vastus on, et ega ma tegelikult ju ei tahagi. Oleks tore küll märki omada. Oleks tore, kui sa peaksid täitma ühe minu soovi. Oleks tore, oleks tore. Kõik oleks tore.

Aga me teame, et asjad niimoodi ei tööta. Kõik ei ole tore.

Meie kunst on näha heas halba ja halvas head.
Mis meie kunst. See, sõber, ongi kunst.

Lõpetuseks väänan Tättet.

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel, võõral, teel

aga mäletad sa kuidas jõime viina?

Kuidas rõõmsaks muutus meel,

kui taskus seniklõbin veel

võis meid pikaks õhtuks

"unustusse" viia.

Jah, mu õnn on tõesti suur,

kui sa ükskord, nähes kuud,

mõtleksid siis veel ei rohkem ega vähem.

Kui et kurat võtaks,

jooma

suga

lähen.

Jah sai üle kaheksasaja. Mis teed nüüd? Annad lõuga mulle?

Suur postitus küll...

su ema.

Postitus on kirjutatud "kolleeg" Kaarel Lehtsalule tema soovi alusel.

Rahu välja!