Kirjuta...

"Te ei usuks mind, kui ma teile sellest kõigest räägiksin. Te lihtsalt vaataks mind tüdinenud pilkudel ja ei hooliks sellest, mis..."
Noormees vaatas oma lauakaaslaste nägusid. Neis olid tüdinud pilgud ja ilmselgelt nad ei hoolinud sellest, mis noormehel öelda oli.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside kõrvade ja tõusid huulteni.
Trüürüürüüpf.
Kohvitassid langesid tagasi alustasside juurde. Kostus vaikne kolks.
Noormees haaras närviliselt oma kohvitassi ja jõi sellest.
"Aga... Aga... See oli tõesti imeline. Ma tundsin hetkeks, et... Et..."
Noormees vakatas, heitis pilgu maha ja otsis pomisedes ja samal ajal käega žestikuleerides õiget sõna.
"Sa oled elus?"
"Huvitav?"
Küsisid noormehe kaaslased. Tema raputas vaid pead nende pakkumiste peale.
Pomisemine ja žestikuleerumine jätkusid.
Aga siis täitusid noormehe silmad säraga, ta tõsis pea ja käsi peatus.
"Armunud!"
Hetkeks täitis ruumi tema ja tema kaaslaste vahel vaikus.
"Ma tundisin hetkeks, et ma olen armunud ja seda täiesti ausalt ja puhtalt. Nii, nagu ma seda kunagi varem pole olnud."
Noormees vaatas jällegi oma lauakaaslaste nägusid. Need olid endiselt tüdinenud, tülpinud lausa.
Noormehele aitas. Ta ei viitsinud neid enam veenda. Ta tõusis, sidus salli kaela ja mantlitki veel korralikult selga panemata, jooksis õue tuisu kätte.
Sõrmed haakusid ümber kohvitasside ja noormehe kaaslased jõid. Nende näoilmed ei muutunud.

Noormees jooksis mööda tänavat, mõeldes, mida kõike ta neile öelda oleks võinud. Ta oleks võinud neile lausa neid asju näidata!
"Aga nemad olid liiga pimedad, et näha," mõtles ta endamisi.

Noormees seisis kodus peegli ees ja pani silmad kinni. Ta pingutas. Ta lootis. Ta tahtis tagasi.
Ta tegi silmad lahti. Tema ees seisis endiselt veel ainult tema enda peegeldus.
Ta pani silmad uuesti kinni. Hingas. Keskendus.
Tema näolt koorus nahk, tema lihased lõtvusid, ta vajus põlvili.
Ta tegi silmad lahti, kuid ei näinud ennast. Ta ei teadnud, mida ta nägi. See hirmutas teda.
Kuid see ei hirmutanud teda ära.
Väga vabalt oleks võinud, kuid miski selles kõiges. Tundus nagu karjuvat tema poole.
See ei olnud see armastus mida ta otsis. Kuid see oli lähedal. See, mis tema kehast väljus, see mis tema keha alt välja tuli. See oli kaunis.
Õõvastav. Ja kaunis.

"Ma ei räägi sellest teile, sest see on teile juba niikuinii teada," ütles noormees ja tema sõrmed sulgusid ümber kohvitassi.