Oodake! Ärge veel minge! Kujutagem veel korra ette seda lava. Ja endiselt seda naist. Nüüd ta istub. Tooli peal. Ta ei tee suitsu. Ta ei joo veini. Tema kõrval on laud ja laual selle naise ainus pahe. Kohvi aurab. Ohtra piimaga.
Ma tean küll, et sa üritad aru saada, kuid asjatult. Sa ei mõista seda ilmselt iialgi. Sulle pole antud. Ja sa ei pea ka saama.
Sa vaatad ta silmi ja üritad neist kinni haarata. Äkki peitub seal…?
Siis ta naeratab. Ei-ei, hoopis seal on see…!
Ta heidab jala üle põlve.
Ja see kõik põgeneb su eest.
Naine rüüpab kohvi ja avab raamatu. Sa jälgid teda lummatult. Inimene sinu paremal jälgib teda lummatult, inimene sinu vasakul jälgib teda lummatult. Kogu saal jälgib teda lummatult.
Ja ta ei tee midagi.
Ning sa pingutad ja sa pingutad kuid ikkagi sa ei mõista.
Ma tahan teada. Nii kõlab, karjub, lausa möirgab soov sinu peas.
Ning samal ajal tõuseb neiu püsti. Ta on vahepeal oma kohvi ära joonud. Ta paneb raamatu lauale ja ringutab ennast. Naeratus on endiselt ta näol. See oleks nagu kogu aeg seal.
Neiu pöördub. Ja lahkub.
No comments:
Post a Comment