Kirjuta...

"Palvetagem."

See sosin kajas läbi jaheda saali. See ei olnud kirik. Vähemalt ei olnud ta selleks mõeldud. Aga ta meenutas vägagi seda.
Inimesed istusid vaikuses, pead langetatud. Kõik palvetasid. Nii need, kes ei uskunud jumalasse ja ka need, kes olid temasse usu kaotanud. Nad palvetasid ükskõik mille poole, mis kuuleks ja neid aitaks. Iseendi, oma sõprade ja oma vaenlaste poole.

Jumalateenistuse läbiviija ei olnud preester. Keegi neist ei olnud. Ta oli lihtsalt mees, kes tundis, et seda oleks vaja. Inimesed olid kaotamas igasugust lootust. Ja kui lootust maailmast kaob, siis on kõik läbi. Siis on see kõik asjata. Sama hästi võiks nad juba surnud olla.

Ausalt öeldes ei olnud keegi enam seda, mis ta oli olnud varem. Nad olid kõik preestrid, sõdurid ja valitsejad. Üldsust kontrollis anarhia. Mitte, et keegi poleks enam korrast kinni pidanud või sellesse enam uskunud. Ei. Nad kõik tahtsid lihtsalt erinevat korda. Ihaühel neist valitses peas oma mõte sellest, kuidas asjad võiks ja peaksid olema.

Sarnased mõistused leidsid aga teineteist ja lõid liite, koostööpakte. Sõprusi.

Korrapäratud valitsejad said üheks, kaitstes end korrapärase valitsuse eest.

"Mis edasi?" küsis üks mees nurgas. Tema oli lootuse kaotanud.
Preester tõstis pea ja vaatas tema poole.
"Nüüd me liigume?"
"Kuhu?"
Selle küsimuse esitas juba keegi teine. Preester oli senikaua nende väikest gruppi juhtinud, kuid nüüd hakkas tal kontroll käest libisema. Kui inimesed temasse enam ei usu, kui nad teda ei usalda, lähevad nad oma teed ja läbi selle saavad nad kõik otsa.

"Tagasi. Koju. Neile vastu," ütles mees preestri selja tagant.

Inimestel, kes lootuse olid kaotanud, säras nüüd silmis rõõmus helk. Kodu. See tundus olevat vaid helge mälestus. Kirjeldus Eedeni aiast: see oli kodu.

Laisad, aeglased, konkreetsed liigutused muutusid järsku ärevaks ja erksaks.

"Koju, koju, koju," kajasid sosinad saalis.

"Koju!"