Kirjuta...

Kujutage endale ette lava. Ja sellel seisvat noort näitlejat muidugi ka. Tütarlast. Sellist... Ma ei oska isegi öelda. Ta ei ole "seksikas" selle sõna üldkasutatud mõttes, aga temas kindlasti on Midagi. Ta on seal. Täiest ilma millegita. Ta vaatab Sulle otsa. Jah, just nimelt Sulle, kuigi sa oled üks kümnetest, kui mitte sadadest.
"Kas sa tõesti arvad, et ma hakkan sulle ütlema, miks ma nii teen? Kas sa üldse isegi saad aru, mida ma sinuga teen? Vaevalt. Vaata ennast!"
Hingetõmme, pilguvahetus, kuid ta vaatab endiselt sulle otsa.
"Ei. Ma ei ole karm. Ma ei taha sulle üldse kuidagi halvasti öelda, aga... Sa ei saakski ju seda kunagi mõista! Kuidas see üldse võimalik oleks?"
Pilguvahetus. Kui sa enne võib-olla isegi kõhklesid korra, siis nüüd vaatab ta kindlasti sind. Ta vaatab sulle silma. Ta vaatab sulle hinge.
"Mina. Mina ei tee midagi. Selles kõiges oled sa ise süüdi. Mina olen lihtsalt vahend läbi mille seda teha. Ma olen lihtsalt see millega end vabandada. Mõistad sa?"
See pilk on läbitungiv. Nõudev. Armas. Hoolitsev. Karm. Kindel. Pehme. Soe.
"See kõik on sinu enda teha."
Ja lava läheb pimedaks.
Rohkem pole vaja midagi teha. Sa oled juba haaratud, lummatud! Sa oled unustanud maailma enda ümber.
Palun. Kas ta ikka tuleb tagasi lavale? Pimedus jätkub,