Kirjuta...

Haigevoodis on aega mõelda. Eriti, kui see voodi asub kodu asemel haiglas. Ja kui sul midagi muud pole teha. Kõik raamatud, mis seal on, on ammu loetud ja arvutit ei ole. Ega teda ei igatseta kah.

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ja kuna kõik muu juba tehtud oli, elas ta minevikus. Mõtles ja analüüsis ja arvas, et leidis vastuseid.
Ta tahtiski siia voodisse jääda.

Ukse peal seisis Ema ja vaatas Poissi. Poiss ema ei vaadanud. Mitte, et ta teda kuidagi selles oleks süüdistanud. Ta lihtsalt ei tahtnud Ema näha.

"Vabandage proua," ütles ema seljatagant arst, "Kas me võiksime teiega korraks rääkida?"

Ema pööras aeglaselt Doktori poole ja noogutas.

Muidugi ta noogutas. Mis see keeldumine muudab?

Poiss vaatas, kuidas tema ema ja arst palatist välja astusid.

"Proua, teie pojal... Kuidas seda nüüd öelda. Teie poeg ei ole haige. Vähemalt mitte niimoodi. Ta tunneb, et ta on haige ja ei saa liikuda, kuid seda ainult selle pärast, et ta ei taha. Ta täiesti siiralt ei taha enam. Kas te oskate arvata miks see nii on?"

"Ma... Ma ei oska arvata. Ma tõesti ei tea, doktor."

Hetk vaikust. Doktor vaatas Emale silma. Ema tõesti ei teadnud.

Arst hakkas juba ära minema, kuid Ema haaras tal käest.
"Aga. Mida te soovitate ette võtta?"

Doktor kehitas õlgu.

"Ostke kargud. Pange ta jälle arvama, et ta tahab käia."

Poiss lamas voodis. Ta oli väsinud magamast. Ta elas minevikus. Mõtles ja analüüsis ja teadis vastuseid.

Ta tahab voodisse jääda.