Õnnelik Tõde

Tõde.

Naljakas asi see tõde. Ega täpselt ei teagi, mis see endast kätkeb. Aga...

Aga tõsi on see, et ma tegelikult kardan. Kohutavalt kardan eksida ja kardan, et ma ei saa hakkama.

Ma pean endaga pidevalt lahinguid, et ennast kindlustada, et ma teen õigeid asju. Ma kinnitan seda kõike endale pidevalt, et ma ei annaks alla. Et ma ei lööks käega.

Lihtne on teha nii, nagu peaks. Lihtne on olla see üks osa ühiskonnast, mis on kõigile kasulik ja teeb mingisugust tööd. Ma võiksin ilmselt paljusid ameteid pidada. Ma oleksin suuteline nii mõneski vallas haridust omandama.

Aga ma ei taha.

See kõik ei teeni minu eesmärki. Seda eesmärki, mis mul kusagil sees põleb, teadmata mispärast. See kirg, millest ei saa ma isegi aru, nii et ärge teiegi küsige miks.

Selle kõige juures tunnen tihti, et ma ei ole suuteline, et ma olen kehv, ei, isegi mitte kehv. Keskpärane. On küll nagu midagi, aga neid, kellel on midagi, on palju.

Ma ei taha olla parim, ei. Parimal on veel raskem.

Aga ma tahan olla pidevalt liikuv, arenev, kuhugi jõudev. Ma ei taha kohale jõuda.

Ma olen noor, jah, kuid oma noores eas olen ma juba omandanud vaated ja aated ja tunnen seda, mille poole püüelda ja mida esindada.

"Sa jõuad veel sada korda ümber mõelda,"

Ei jõua. See üks asi, seda pole ma veel ümber mõelnud, ega kavatse ka.
Kuigi vahel tõesti... Tekib tunne, et peaks tegema midagi muud. Sest siin pole minust asja.

Ja iga kord, kui ma jälle tunnen, et nüüd... Nüüd olen ma midagi saavutanud...

Tuleb keegi ja teeb maatasa kõik selle, mille üle ma uhke olen (ja õigusega).

Ei, ta ei trambi otseselt selle asja otsas.

"Jah, on küll tore, aga..."

See kuradima aga.

Aga ma võiksin teha midagi muud, midagi kasulikku. Ma peaksin käima koolis ja õppima. Ma peaksin olema tubli laps, kes istub pingis, saab oma viied kätte ja siis läheb tööle. Soovitavalt kontorisse, sest seal on kindel. Seal saab palga kätte, elab ära. Ostad maja. Lood pere. "See kõik, see on see mida sa tahad!"

Ei. Ei! See ei ole see mida MINA tahan. Olgu, oleks tore küll olla majanduslikult kindlustatud, kuid samas oleks ju tore olla ka õnnelik. Või mis te arvate?

Selle pärast sihingi ma sinnapoole, et olla oma õnnes majanduslikult kindlustatud.

Selle pärast kahlangi ma läbi kogu selle sita, et kunagi olla seal, kus ma end näen.

Selle pärast ei saagi ma teha neid asju nii, nagu teie tahate, et ma teeks.

Ja senikaua, kuni teie sellest aru saate, pean ma endiselt endas lahinguid, et äkki ikka peaks....