Kaine mõistus oli hüljatud. Sellest ei olnud kellelegi enam kasu. Harva on tast üldse kasu. Piirab ju mõtlemist. Aga mõistus on mõeldud olema vaba! Tegevus on mõeldud olema vaba!
Õlu ja viin käisid käsikäes. Ei saanud juua pinti ilma pitsita ja pitsi ilma pindita. Sõbrad peavad siiski kokku hoidma!
Ja muidugi järgneb sigaretile sigarett. Ei ole mingisugust pidamist. Kui juba tervist rikutakse, tehakse seda täie rauaga.
Suitsude kõrvale käib vestlus. Räägitakse kõigest. Aga eelkõige "oma erialast", kuigi enamikel kohalviibijatest eriala, kui selline, puudub.
Selgelt eristuvad välja, kelle jaoks on tegemist vaid teisejärgulise hobiga ja kes võtavad asja tõsiselt ja kes küündivad oma tegevuses pea-aegu lausa professionaalsuseni.
Kuid kust need teadmised tulevad? Suu liigub ja puistab välja teadmisi ja arutelu käike, millest aju justkui varem kuulnudki ei oleks.
Mis toimub?
Selge. Ruumis on tõusnud kogunenud teadmiste ja arvamuste kontsentratsioon nii suureks, et see tungib sinu alateadvusesse ja kasutab su keha, et füüsilisse maailma jõuda. Teadmised on sellised salakavalad tõprad.
Kell on veel vähe. Kuid juba mõtled une peale.
Ei ole midagi, tuleb ära magama minna.
Ja kõndides kodupoole, mõtled sa sellest samast kirjatükist. See ei ütle midagi. See lihtsalt on ja kulgeb ja eksisteerib. Täpselt nagu sina. Täpselt nagu see õhtu. Ja sa leiad, et see kõik on nii ilus. Ei ole vaja liigselt pingutada, ega ka liigselt puhata. Lasta end lõdvaks ja olla. Ilusaim asi maailmas.
Sa sulged silmad ja kõik on värviline. Kõik on hea. Kõik on rahu.
Uni saabub.
No comments:
Post a Comment