Õhtu Arengu Taandareng

Nii mõnus on istuda. Ja jälgida kõike kõrvalt. Nagu tulnukas.

Sind ei ole olemas. Vähemalt mitte nende inimeste jaoks. Ja nad ei varja sinu eest mitte midagi.

Just sel hetkel on võimalik aru saada, et tegelikult on inimesed täiesti tavalised loomad.
Mingisugusel veidral mõjutusel hoiavad nad end päevasel ajal veel tagasi, kuid need ahelad sulavad ööpimeduse ja alkoholi koosmõjul ja väljub inimeste loomalikus.

Oma kuuendat õllet kõrist alla kallates üritan ma mõista, miks mina nii ei käitu. Joonud olen ma ju sama palju? Kas ma olen tõesti perverssete aheletaga alati seotud? Või olen ma evolutsioonis kaugemal?
Vaevalt. Ma olen lihtsalt kohutavalt laisk. Las teised lõbutsevad, mina vaatan.

Ma õpin kõiki neid inimesi just siin ja praegu ja täna õhtul tundma. Praegu on nad ausalt minu ees. Ja ma tean nende kohta kõike.

Ja siis tuleb keegi ja paneb oma käe ka minu kaelale. Vaatan, kes see on. Tütarlaps, keda ma ei tea. Ta silitab mu kaela, aeglaselt, vaadates mulle samal ajal silma.

Kas ma olen sattunud lihtsalt järjekordse loomaliku tegevuse ohvriks, või...?

Üritan seda silmadest välja lugeda, kuid need ei ütle midagi. Ei, need ei ole tühjad silmad. Need ei ole loomalikud silmad.

Need on targad silmad, kes teavad täpselt mis toimub ja näevad ka enda ümber elajaslikku inimlikkust.

Need silmad räägivad oma tühjusega palju. Nad siiski ütlevad midagi.
"Sa tead, et sellel ei ole täna õhtuks vahet. Sa tead, et hommikul ei pruugi see midagi tähendada. See sõltub kõik sellest, kuidas sa ise pärast tegutsed. See sõltub sellest kuidas sa praegu tegutsed. Mina olen oma käigu teinud, nüüd on sinu kord."

Haaran ühe käega tüdruku käest, mis minu kaela peal on ja liigutan selle eemale. Puudutades teisega tüdruku põske. Ma naeratan ja sama teeb tema.

Ma tegin oma käigu.

Me mõlemad teadsime, et me hommikul kohtume.