Ma saabun samal ajal
kui hommikune post,
mis jõuab kohale,
iga päev
täpselt kell pool kuus.
Ma vajun uksest sisse,
väsinud ja tüdinud,
ja iga asi on omal kohal.
Täpselt seal, kuhu ma nad jätsin.
Mitte miski ei muutu.
Ja kusagil, kellelgi, keeb kindlasti kohvikann
ning värkselt jahvatatud kohviubade lõhn
täidab nende kodu.
Minul kohvi ei kee,
sest mul endal pole aega,
ja minu eest seda ka keegi ei tee.
Mina laskun oma voodisse,
mis on tühi,
võtan kaissu oma padja
ja üle pika aja.
Üle väga pika aja.
Ma lõpuks
Magan.
No comments:
Post a Comment