Nii siis jääbki

Voodilinad olid sassis. Tekk vedeles põrandal. Padjad oli suvaliselt mööda tuba loobitud.

Ja kõige selle keskel, keset voodit, olid mees ja naine. Täiesti alasti. Liikumas ühes rütmis.

Nende tegevus oli hääletu. Nad nautisid teineteise lähedust. See ei olnud niisama seks, see oli midagi enamat.

Naine istus voodis, käed ümber põlvede ja jalad vastu keha surutud. Ta jälgis, naeratus näol, kuidas mees ennast aeglaselt riidesse paneb.

"Kas sa pead minema?" küsis naine.
Mees noogutas, nööpides parasjagu särki kinni.

"Aga sa ju tead milliseks ma muutun, kui sind ei ole. Hakkan niutsuma nagu väike koer."

Mees sättis lipsu kaelas sirgeks ja noogutas jällegi.
"Sa tead, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma pean minema. Aga ma olen varsti tagasi."

Naine noogutas samuti, hüppas püsti ja haaras mehe ümbert kinni, kallistades teda hästi kõvasti.

Mees suudles naist ja astus uksest välja.

Lennukis istudes ja turvavööd kinnitades teadis mees, et ta ei näe seda naist enam kunagi. Või kui näebki, siis mitte enam samamoodi. Ta teadis, et kui ta tagasi tuleb, on naisel juba keegi uus. Ta teadis, et see oli kõik lihtsalt väga hea näitemäng.

Lennuk alustas õhkutõusu. Aeglaselt kõrgemale tõustes, kostus järsku mingi veider müra.

Valju prahvatusega plahvatas üks lennukimootoritest.

Mees istus kohe mootori ääres.

Ta teadis, et enam mitte kunagi.