Ma olen halb inimene.
Uks läheb vaikse klõpsatusega kinni.
Ja mina, värdjas, hakkan naerma.
Naeran ja naeran
kuniks mul hakkab halb.
Ja ma oksendan.
Ma ei taha sulle tegelikult haiget teha.
Ma arvan, et sa tead seda.
Kuid ometigi.
Olen mina
Värdjas
ja
Sitapea.
Sitapea.
Ning ma tean,
et kui ma naermise lõpetan.
Olen ma veelgi rohkem masenduses
kui ennem.
Miks sa poed nende koledate sõnade taha peitu? Jääb mulje nagu sa ei tahakski olla enamat, kui "värdjas ja sitapea". Või et see on vabandus su mingitele "tegudele" või "sõnadele". Kui sa ei taha midagi, siis sa ei teegi seda... Ja kui teed, ju sa siis ikka tahtsid.
ReplyDeleteVõi on see ainult luuletus, mis ei käi su enda kohta?
Iga inimese viga. Ta teeb asju, mida ta teab, et ta ei peaks tegema. Ta ütleb, et ta ei taha. Aga mingi osa ikka tahab. Ja mõned lihtsalt ei oska muudmoodi. Ning kas ehk vahel ei olekski vaja, et inimene oleks "värdjas ja sitapea"? Kes teab...
ReplyDeleteJa vahel tunduvad su enda teod palju hullemad, kui nad tegelikult on. Ja äkki inimene, kellele sa justkui oleks halba teinud, päriselt ka väärib seda? Mitte midagi ei saa võtta vaid kahe otsaga. Kõigel on mitmeid külgi. Ja osa minust tõesti tahab neid asju teha. Aga enamus teab, et ma ei tohiks ja enamus minust tunneb end ka pärast seda halvasti. Aga see "värdjas ja sitapea" vaid naerab ja naudib. Elu on siiski ilus.