Kirjuta...

Kohturuumis seisis süüdistatava pingis üksik noormees. Ta silmis ei olnud pisaraid ega kahetsust. Tema silmis ega olekus ei olnud midagi võltsi. Ta seisis seal ees, ausa mehena.
Ja järjest kutsuti ette tunnistajaid. Igaüks neist suurem valevorst, kui teine. Süüdistataval hakkas halb neid vaadates.
Aga ju selle pärast olidki nende rollid sedamoodi jagunenud. Tema oli ainus, kes iseendaks jäi ja julges olla aus ja tema oli ka ainus, keda süüdistati. Aga ta ei tundnud kahetsust.

Kutsuti ette järgmine tunnistaja. Poisi süda hakkas kiiremini taguma ja kurk tõmbus kuivaks.
See oli tüdruk, keda ta oli armastanud. Ta ei olnud talle viga teinud. Vähemalt mitte tahtlikult.
Erinevalt tüdrukust talle.

"Kas te tunnete seda noormeest?" küsis keegi.
"Jah," vastas tüdruk, pisarad silmis.
Olid need pisarad päris? mõtles noormees. Ta lootis, et olid. See tähendaks, et lootus ei ole veel täielikult kadunud. Kuid arvestades, kui paljud juba valetanud olid ja kui paljud veel valetavad, ei tõstnud poiss oma lootusi kõrgele.
"Ja kuidas te selle noormehe teguviisi kirjeldaks?"
Poisil olid mõned küsimused vahelt ära jäänud. Ta ei saanud enam aru, mis toimub.
"Ta jättis oma sõbrad, kui neil teda vaja oli. Ta kõndis lihtsalt minema. Mingisuguse pisikese vea pärast, mille nemad tegid. Ta süüdistas teisi ja ei suutnud neile andeks anda, mõtlemata kordagi, kas tema enese teguviis on õige. Ta jättis inimlikkuse maha. Ta jättis mind maha."
"Ja kas tema teguviis ei olnud õige?"
Järgnes vaikus. Tüdruk ei osanud midagi vastata.
"Oli küll," pomises ta lõpuks.
Noormees oli üllatunud. Esimene inimene, kes täna siin tõtt on rääkinud.
"Meist keegi ei saa talle tegelikult midagi ette heita, sest me tegime talle põhjendamatult haiget ja mitte keegi meist pole vabandustki palunud. Me kohtlesime teda kui sitta, miks peaks ta meile siis andestama? Isegi kui me paluks andestust, oleks tal põhjust seda pakkuda? Me oleme igaveseks rikkunud oma mained tema jaoks ja ta ei saa meid enam kunagi usaldada. Me oleme väärtusetud."

Noormees vaatas üllatunult tüdrukut, kes pisarsilmi talle vastu vaatas.
"Aga, kui ta annab mulle andeks. Kui ta suudab endas leida selle jõu. Kui me alustaks otsast..."
Tüdruk vaikis. Ta ei suutnud enam edasi rääkida.
Kogu kohtusaal pöördus noormehe poole, justkui oodates talt vastust, kuid noormees ei öelnud midagi.
Ta nägi, mis toimub. Ta teadis, mida inimesed tema ümber räägivad. Ta oli täie mõistuse juures. Ja just selle pärast tõusis ta püsti ja kõndis kohtusaalist minema. Ta oli õigeks mõistetud.

Kohtumaja ees ootas teda noor tütarlaps, toetudes vastu musta autot, päikeseprillid ees ja seljas tume seelik ja naistepintsak. Ta ei teinud suitsu, nagu need ülejäänud tema ümber. Ta säras läbi päeva, otse kohtumaja uksele, kust noormees välja astus ja tema juurde tormas.
"Õigeks mõisteti," sosistas poiss.
"Ma tean," vastas tüdruk ja suudles teda.