Kirjuta...

Mida lähemal ma sulle olen,

seda halvem mul hakkab,

mõeldes mõtteid

millest ma midagi ei tea.

Kõndides sinu toast mööda

tõmbuvad käed juba ise rusikasse,
hingamine läheb aeglasemaks
ja raskemaks.

Kuradi värdjas vitt
kuhu sa põgened
tule siia
sa igavene sitanikerdis.
Nikunäljas hoor.
Ime munni
lits.

Mida kaugemal ma sinust olen
Seda halvem mul hakkab
mõeldes mõtteid
mida ma juba niigi tean.

Mõeldes asjadest mida ma tunnen
ja kõndides mööda tänavat
Tõmbuvad jällegi rusikad krampi
ja tekib tahtmine
lihtsalt lüüa
Seda võõrast,
kes minust möödus.

Sitapea ja debiilik
kuhu sa nüüd lähed?
Enam ei julge otsa vaadatagi või?
Türa küll,
kas sa mu raudkangi oled näinud?
Vaata lähedalt!
Ma loodan, et sa sitapea ei sure
Vaid lihtsalt piinled.
Ma tahan, et sul oleks valus.

Kuid mõtted jäävadki vaid mõteteks
Ma ei tee midagi.
Ma ei tee kunagi midagi.
Sest ma tean,
et sellel vahet ei ole.

Ja oma toas
on hea
Kui pisaraid ei tule.
Ja seinas on mõra.
Ja lauale kukuvad tilgad.

Ma ei tunne valu.
Vaid tühjust.
Ma hääbun aeglaselt.

Andke mulle andeks.
Te ei ole süüdi.
Nagu ka mina ei ole süüdi.
Andke mulle andeks,
nagu mina teilegi.