Kevad - Sissejuhatus

Baar oli paksult rahvast täis. Ruum oli palav ja enamus inimesi olid ennast enam-vähem paljaks koorinud, jättes selga vaid sotsiaalse normi miinimumi.

Väheste ruutmeetrite peal üritasid inimesed tantsida, nende ümber laudades inimesed joomas ja vestlemas. Kes istekohta ei leidnud lakkus nukralt seistes oma õlut.

Mõnele üksikule paarile, kelle jaoks tantsuplats liiga väikeseks jäi, tuli idee, et võiks ruumi laudade pealt juurde haarata.
Niimoodi väänlesidki tüdrukute kehad ka toolide ja laudade peal.

Enamik baaris olevaid mehi jälgis neid, suud ammuli ja ila suu nurgast voolamas. Neid isegi ei huvitanud, et paljud neist olid siia tulnud koos mõne tüdrukuga, mõni ehk isegi oma tüdruksõbraga.

Ühes lauas istus Gunnar. Noor mees, mitte midagi erilist. Kergelt lihaseline, kuid mitte liialt üle keskmise. Juuksed lühikeseks lõigatud. Seljas soliidne valge triiksärk, must lips ja vest. Ta jäi arvatavasti vähestele silma, kuid jutt oli tal hea. Just oma jutuga oligi tal õnnestunud kuidagi ennast tüdrukutega ümbritseda, kes kõik teda noogutades kuulasid. Ta seletas parasjagu snooblikult midagi Eesti noortest kirjanikest. Ta oskas väga hästi jätta mulje, et ta teab, mida ta räägib.

„Ei, mitte et ma ütleks, et ta halb on, aga ta ei ole ka midagi erilist. Järjekordne wannabe Kenderi koopia, kes kusjuures on meil ju wannabe Bukowski koopia. Hunnik sitta, mida nad kõik toodavad. Ei midagi erilist. Ei mingit sõnumit. Postmodernistlik kuhi sõnnikut, millest ehk kunagi võib tõesti midagi ilusat kasvada, kuid mitte veel. Aga aplaus talle, tõesti, et ta suudab olla uhke selle üle, et ta on osa sellest sõnnikust. Ta teab sama hästi nagu mina või sina või ükskõik kes, et ta ei ole mitte midagi ja et ta elus läbi ei löö.“

Gunnar vakatas, tõstis pilgu ja naeratas tüdrukutele.

„Aga mis me sellest ikka räägime. Ega me täna selleks siin ei ole ometigi ju! Tüdrukud, võtame toosti. Teie terviseks. Et te oleks sama ilusad ja noored ja toredad ka edaspidi. Tervist!“

Mees oli tõstnud ühe paljudest viinapitsidest, mis neil laual olid. Tüdrukud talitasid samamoodi, tõstes pitsid hetkeks taeva poole ja siis tühjendades need oma kõrist alla.

Kuldne kõri, raudne maks mõtles Gunnar. Iga endast lugupidava paadunud alkohooliku, see tähendab kirjaniku, näitleja või mõne muu kultuuritegelase, esimene elutõde.

Baari hakati vaikselt sulgema. Joobunud massid ei tahtnud kuidagi veel uksest välja minna, kuigi nad teadsid, et lõpuks ei ole neil niikuinii valikut. Kunagi peavad nad kaineks saama ja tööle minema ja ehk, kui hästi läheb, kunagi ka inimeseks saama.

Gunnar astus sulgemise tõttu välja aetud inimeste hulgast ühe esimesena välja, kuniks teised veel sisse manguma jäid, et neile vaid üks õlu veel lubataks juua.

„Kuule, tahad sa kuhugi edasi minna? Päike tõuseb, kell on kuus. Mis saaks olla parim aeg kusagil ühe hommikukohvi joomiseks?“ küsis Gunnar ühelt tüdrukult, kes terve õhtu tema lauas oli istunud. Tüdrukult, kes oli istunud tema kõrval ja kelle säärele tema käsi öö jooksul korduvalt oli eksinud.

Neiu mõtles hetke, vaatas pikalt Gunnarit, siis oma sõbrannasid ja noogutas lõpuks.
Mehe näole tekkis pooltahtmatult naeratus, kui nad suitse süütavate ja isamaiseid laule räuskavate masside eest eemale tormasid ja tüdruk oma käe talle pihku surus.

Gunnar ärkas alles pärastlõunal. Neiu oli tema korterist juba lahkunud.

Huvitav, kas ta oli siin pikalt ärkvel olles lamanud ja oodanud, et ma ärkaks? käis Gunnaril kiirelt mõtteist läbi.

Aga see mõte püsis seal tõesti vaid hetke, sest järgmisel oli Gunnar juba püsti ja kuhjas lusikaga kohvi tassi sisse, käis dušši all ja otsis puhtaid riideid.

Ta vaatas korraks kella, rüüpas veel auravat mõrkjat kohvi ja helistas.

Oma sõpradega sai Gunnar kokku kohvikus, kus, hoolimata õhtusest ajast, veel väga palju rahvast ei olnud.

„Noh, kuidas sul eilne õhtu möödus? Sa oled kuidagi väsinud näoga,“ naeris üks tema sõpradest.

Gunnar istus laua taha, tellis omale õlle ja muigas ainult.

„Räägi nüüd! Eilne venis pikale?“
Mees heitis käed kukla taha ja jala üle põlve, kui õlle talle lauda toodi.

„Teil ei ole õrna aimugi poisid. Selles suhtes, et... Mitu õhtu ma nüüd järjest väljas olen käinud? Ja mitmes õhtu ma juba järjest üksinda pole pidanud magama? Tõesti, te ei kujuta ettegi. Ma saaksin tõenäoliselt ükskõik millal ükskõik millise naise.“
Teised mehed hakkasid vaid valjult naerma selle peale.

Gunnar ei lasknud ennast sellest häirida. Ta viipas vaid ettekandja, noore punapäise tütarlapse, enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Tüdruk punastas ja läks minema, ainult selleks et tulla tagasi tassi kohviga, mille alustassi peal oli paber tema telefoninumbriga.

Gunnar näitas seda teistele, mille peale mehed lihtsalt üllatunult vaatama jäid. Pärast seda lükkas ta paberi endale hoolikalt taskusse, hilisemaks kasutamiseks.

Kuu paistis taevas, väljas oli soe. Lõpuks oli kevad kohale jõudnud. Gunnar seisis bussipeatuses ja tegi suitsu, heites aeg-ajalt närvilisi pilke oma käekellale. Ta lootis, et ta polnud bussist maha jäänud, sest see oli viimane.

Lõpuks nägi mees läheneva ühistranspordi rahustavaid esitulesid. Gunnar viskas koni kerge sõrmenipsuga eemale ja reis läbi poole linna kodu poole võiski alata.

Bussis ei olnud palju rahvast, kuid Gunnar ei kurtnud, sest enamus olid neist noored. Ja tüdrukud. Natukene silmailu tee peal on alati hea asi.

Üks haaval jäi neid aga vähemaks, kuniks alles jäid vaid Gunnar ja üks teine noormees, kes oli umbes temavanune. Teda vaadates, tõstis mees korraks pilgu ja Gunnar nägi ta silmi. Need oli lummavad. Kui Gunnar arvas, et oma libeda jutuga saab ta iga naise keda ta tahab, siis see mees pidi neid küll lihtsalt oma pilguga juba saama.

Gunnar ei suutnud nendesse pikalt vaadata. Seal oli midagi veidrat.

Lõpuks saabus lõpp-peatus ja nii Gunnar kui ka teine noormees astusid bussist välja. Neil oli ühine tee.

„Vabandage, ega teil üht sigaretti pole pakkuda?“ küsis mees. Isegi ta hääl tundus mõnusalt mahe ja mesine. Sellise hääle eest oleks paljud lauljad ja näitlejad tapnud. See teine noormees oli igatipidi lummav.

Talle sigaretti ulatades nägi Gunnar kui elegantsed on mehe käed, mitte liiga peenikesed ega ka liiga paksud. Täpselt parajad. Sellised käed, millega naine tahab, et teda katsutaks. Ainuüksi selliste käte nägemine võib nii mõnelgi tütarlapsel juba märjaks võtta.

Ta näojooned olid üpriski järsud, meeldejäävad, kuid samas märkamatud. Ta kehahoiak oli enesekindel, kuid mitte upsakas.
Kuidas saab selline mees eksisteerida?
„Aitäh,“ pomises noormees oma lummaval häälel ja nad kõndisid koos vaikuses edasi.

Gunnar oleks tahtnud temaga rääkida, kuid ta ei osanud. Kuidas see välja peaks nägema?
„Tere, minu arust oled sa kõige ilusam ja kaunim mees kogu maal?“
Ei! Nii ei saanud. Gunnar ei olnud kohe kindlasti mitte gei ja ta ei tundnud selle mehe vastu mitte-mingisugust seksuaalset tõmmet. Ta lihtsalt tahtis temast rohkem teada.

Kuid enne kui Gunnar suutis välja mõelda, kuidas mehega suhtlust alustada, nägi ta järsku enda poole vihisevat rusikat, mis teda otse oimukohta tabas.
Mees kaotas tasakaalu, kuid mitte teadvust. Ta langes asfaldile pikali, üritades appi karjuda, kuid see ei õnnestunud, sest juba langes järgmine rusikahoop, seekord otse tema suu pihta. Koheselt tundis Gunnar, kuidas ta suu verega täitub.
Ta ei saanud aru, mis sellel teisel noormehel oli hakanud. Mida ta talle teinud oli?
Kuid ometigi see teine lõi ja lõi ja lõi ja lõi. Tema silmad olid endiselt sama lummavad, kuid nüüd olid need täis mingit veidrat raevu.

Noormees jätkas löömist. Ta lihtsalt peksis. Verd pritsis Gunnari näost. Nüüdseks oli ta juba teadvuse kaotanud.

Gunnari verega olid kaetud ka mõlemad mehe rusikad.

Korra lõi mees mõlema käega korraga, otse vastu Gunnari laupa ja kuulda oli vaikset raksatust. Tema kolju oli purunenud.

Gunnar, näo asemel nüüd vaid äratundmatu verine ja paistes vorm, oli surnud.

Noormees tõusis püsti. Tema silmist voolas üksik pisar.