Kirjuta...

Istun

ja mõtlen,

jällegi unetult,

sellest päevast,

mis nüüd on möödas.

Tunne sees peaks

justkui olema hea.

Kuid endiselt tunnen,

et tahaks endale lihtsalt

tooliga näkku lüüa.

Ei, mitte endale.

Sulle.

Kõvasti.
Niimoodi, et verd voolab.

Ja kes teab,

võib-olla sa ei saa ainult haiget.

Vaid sured.

Siis ma nutaks,

kuid samas,

kas ma oleksin päriselt kurb?

Ei, kallis.

Kõik mida ma tahan,

on see, et sa jälle

mulle kaissu tuleks.

Aga uinun jälle üksi,

kui ma üldse uinun.

Ja hommikul

üle kohvitassi,

piilun su naeratust.

Ja mõtlen

vaid sellest.

Kuidas ma sellel sitapeal

näo sisse taon.