Kirjuta...

Väsimus tapab. Kohutavalt.
Heidan põrandale maha pikali, silmad kinni. pimeduses moodustub mu ette keha, mis aeglaselt omandab naise kuju ja ronib mulle sülle. Ta käed paitavad õrnalt mu põski. Ma üritan temast ümbert kinni võtta, ta pead paitada, kuid tulutult. Mu käed lihtsalt vajuvad tast läbi.
See keha ei lase ennast sellest häirida ning võta rohkem kellegi kindla kuju.
Ta käsi on nii pehme, tuues iga puudutusega mulle kananaha ihule.
See kõik oleks võinud jääda sinna, see oleks võinud lõppeda seal, kuid ei.
Ta liikus mulle lähemale. Ta sosistas mulle midagi kõrva. Sõnu ma ei mäleta, kuid ma mäletan, kuidas see kõditas. Oh, kuidas see kõik mulle küll mõjus.
Ja lõpuks. Lõpuks see keha surus oma huuled minu omade vastu. Õrnalt. Rahulikult.
Ja siis see kõik kadus. Kellegi hääled kutsusid mind tagasi reaalsusesse. Unistus oli läinud.
See kõik oli nii naljakas.