Päikesepüüdjad

Päikespüüdjad jäid keset kõrbet laagrisse, pannes kiirelt püsti oma telgid ja varjudes nende kaitsvasse vilusse, ulatades käest kätte kannu jääkülma veega. Nende riided oli pleekinud ja liiga paksud, et taluda kõrbekuumust, kuid piisavalt paksud, et kaitsta päikese kõrvetavate omaduste eest. Justkui kamp araablasi istusid need viis noort seal oma pakkide otsas, rääkimata sõnagi. Nad olid teel olnud juba päevi, vabandust, nädalaid.
Tuul väljas tõusis, pildudes nende ümber laiali liiva, kuid telgiseinad kaitsesid neid selle hävitava loodusjõu eest.
Üks poiss läks istuma telgi serva äärde, teistest kaugemale ja kiskus oma näo eest pleekinud-valge räti, hingates enam-vähem värsket õhku, endal pisar mööda põske alla voolamas.
Üks tema kaaslastest, pikkade blondide juustega tütarlaps, võttis ka enese näo eest räti ja küsis: "Mis on, Eerik?"
Kõnetatu kehitas õlgu ja vappus nuuksudes. Veel mõned hetked vaikust ning poiss võttis ennast kokku: "M... Ma ei tea enam. Ma ei tea kuhu ma oma eluga minna tahan. Ma ei tea kuhu kurat ma lähen?"
Jälle pöördus tema poole sama tütarlaps, kui teised paistsid teda lihtsalt ignoreerivat.
"Mis mõttes sa ei tea? Me kõik oleme siin ju samal eesmärgil! Meie tee on pikk ja vaevarikas, seda kindlasti, kuid me teame vägagi hästi kuhu me läheme."
"Kurat võtaks, Julia! Võta aru pähe! Me kõik teame, et me püüdleme võimatu poole! Päikest püüda? Kellele kurat tuleb selline idiootne mõte? Kõik mida me teeme on see, et me jooksutame ennast täie pasaga surma poole, selle asemel, et elada!"
Julia, tütarlaps, kes Eerikuga rääkis, pööras oma pilgu kõrvale ja vastas vaikselt: "See ei loe ju enam. Tagasiteed enam ei ole. Seal ei oota meid miski! Pealegi, oleme me olemas teineteisel! See on praeg peamine."
Poiss keeras samamoodi pea ära, lastes pisaratel mööda põske alla liivale kukkuda.
Torm möödus noortest ja üks neist, kes oli eelnevat dialoogi vaikuses pealt kuulanud, väsinud näoga, lokkis mustade juustega poiss, tõusis oma pakkide pealt, võttis koti selga ja ütles: "Me ei saa enam kaugel olla, lähme edasi! Varsti on öö, siis puhkame jälle."
Eerik tõusis püsti, nägu tõsine. Pisarad, isegi nende jäljed, olid ta näolt kadunud. Ta haaras oma koti, aitas telgi maha võtta ja kõndis edasi.
Julia jälgis teda terve tee, kõndides teistest tagapool, aegajalt pomisedes midagi endamisi. Nad kõndisid ülesse hiiglaslikust liivaluitest, põhjustades aegajalt laviine ja vajudes jälle allapoole, kuid nad ei andnud alla, peatudes pärast päikeseloojangut ühe tasasema pinna peal, telk jälle püsti ja veekann ringi käimas, seekord koos toidukotiga.