Part 4

Päike säras aknast sisse, kui Jaanus oma uimaseid silmi avas. Kogu korter oli lämbe ja lehkas nagu pohmakas. Ta tõusis oma madratsilt, mis lebas keset põrandat ja vaatas korraks oma magavaid sõpru enda ümber. Ta muigas kergelt, komberdas kööki, et juua klaas vett ning pani siis riidesse ja astus välja värske õhu kätte. Päike küttis kogu linna ja veel kerge joove Jaanuse veres segatuna süsihappegaasiga õhus, pani ta pea ringi käima.
Jaanus võttis oma suitsupakist viimase sigareti ja pani selle põlema ning seejärel võttis ta oma telefoni ja mälestused eelmisest õhtust voolasid tagasi tema pähe.
Miks kuradi päralt ta nii oli käitunud?
Aga enam ei olnud vahet. Ta ei saanud enam midagi muuta. Ta ei saanud öeldud sõnu tagasi võtta. Ja need olid ju kõik tõsi.
Järsku helises aga Jaanuse telefon, mis tõi ta tema mõtetest tagasi. Helistajaks oli Maarja.
"Hei! Mis sa täna õhtul teed?"
Jaanus ei osanud sellele alguses vastata. Ta ei teadnud veel.
"Aga tule välja siis. Mõtlesime Sirjega, et tahaks teha midagi."
Jaanus mõtles hetke, nõustus siis ja pani kõne ära, võttes siis suuna kodu poole, et õhtuks välja puhata.

Kui ta õhtul Maarjaga linnas kokku sai, oli tüdruk üksi. Kui Jaanus küsis, kas nad jäävadki kahekesi, vastas tüdruk õlgu kehitades.
Nad ootasid veel tunnikese, ning otsustasid siis, et Sirje ilmselt ei tule ning jalutasid minema. Eemale linnast. Nad ei teadnudki täpselt, mida nad linnas teha tahtsid. Nad ei tahtnud lihtsalt üksinda olla ja nad ei olnud ammu näinud. Rääkida oli palju.
Nad jõudsid kuhugi raudtee äärde, kui nad otsustasid maha istuda ja jalga puhata. Suvine rõskus oli õhus ja ümberringi ei olnud kuulda midagi, ainult kauged kajad linnakärast.
Nad istusid ja rääkisid tunde. Jututeemad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.
Ükshetk need aga lõppesid.
Maarja surus oma huuled vastu Jaanuse huuli. Ta suudles teda. Siis ta sosistas midagi.
Siis jäi kõik jälle vaikseks. Nad olid isegi mõlemad üllatunud just sellest, mis juhtus.
"Mis nüüd siis saab?" küsis üks neist. Kumbki ei suutnud pärast enam meenutada kumb.
Nad teadsid ainult seda, et mõlemad vastasid sellele küsimusele ja nad vastasid samamoodi.
"Eks näis mis homne toob."
Nad suudlesid uuesti ja siis sosistas Maarja, et ta peab koju hakkama minema. Jaanus ei vaielnud sellele vastu, vaid tõmbas tüdruku veel korraks oma embusesse.
"Näeme veel!"
"Näeme," sosistas tüdruk väriseval häälel vastu ja kadus.