Ma istun Korteris ja joon õlut. Korter on täis riideid ja klaase ja kotte, mis kuhjuvad uste ette. Toimub väljakolimine. Homme lähevad selle korteri omanikud siit oma asjadega minema ja siis jääb tühjus. Korter jääb veel mõneks ajaks, kuid ta lahkub meie seast. Sa oled meid kõiki hästi teeninud Korter. Mina, kui lihtsalt sinu mõningat viisi sage külastaja, jään sind igatsema järgmine aasta, kui on halvad ilmad ja kaugusest paistab avatud aken. Ma jään igatsema seda lärmi, naeru, pisaraid, mida Korter on näinud. Uksest välja astudes vaatab vastu katkine sein ja peenuvad paukuvad uksed. Kusagil on klaasid. Kusagil on pudelid. Korterit imetakse justkui tema hingest puhtkas: teda koristatakse. Ta annab ära oma praeguse sisu, selle nooruse, ja astub uue Korterina uute inimeste rüppe. Ta ei unusta, loodetavasti, oma praeguseid elanike ja külalisi, sest ometigi on nad jätnud sügavale tema sisse oma jälje: mahaaetud joogid, augud seinas. Kõik.
Kes teab, ehk viib elutee neid uuesti kokku.
----------------
Ilusat lõpetamist homseks, kallis abituurium.
Ma jään teid igatsema.
K
ja ma ei saanudki kordagi Korterit näha :( :( :(
ReplyDelete