Part 1

Vihma sadas ning Jaanus istus ukseorvas trepi peal ja ootas, et vihm lõppeks. Äsja olid olnud nii ilusad ilmad, nii soojad ja päikselised ja lisaks kõigele sellele oli ka kõik muu täpselt nii kuidas pidi. Aga enam ei olnud Jaanus kindel. Just selles asi oligi: ta ei olnud enam eneses kindel. Kuidas ta saab olla muster-egoist, kes näitab kõigile, et õige inimene ongi egoist, et teisi aidata peab olema egoist, kui ta eneses kindel ei ole?
Ta käitus valesti, pidevalt, pea igapäevaselt ja ta teadis seda hästi. Ta ei tahtnud seda, kuid siiski juhtus nii.
Kui vihm lõpuks vaibuma hakkas, tõusis Jaanus püsti ja hakkas kõndima. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, ta lihtsalt läks.
Tee peal nägi ta ühte ma sõbrannat. Ta ei teadnud, kas minna temaga rääkima või mitte, kuid lõpuks tuli tüdruk ise tema juurde.
"Hei! Noh, mis teed siin?"
Jaanus ei osanud midagi sellele vastata, sest ta ju ei teadnud, mis ta siin teeb, nii et ta kehitas õlgu ja vastas: "Niisama."
Nad hakkasid koos kõndima, Jaanus ei teadnud kuhu, kuid tüdrukul oli vist oma sihtmärk olemas.
"Mis sa siis täna teinud oled?" küsis tüdruk uue küsimuse.
"Midagi," pomises Jaanus jälle.
"Kuidas muidu läheb?"
"Hästi."
Tüdruk naeris vaikselt ja ütles: "Sul on täna küll väga pikad vastused ma vaatan."
Poiss muigas ise ka selle peale: "Vist tõesti. Aga kuhu sa ise muidu lähed?"
"Koju. Mõtlesin, et ega linnas niikuinii kedagi sellise ilmaga pole, et mis ma siin ikka üksi passin."
"Mina olen ju linnas," ütles poiss, vaadates tüdrukule silma ja naeratades."
"Tõsi," vastas tüdruk ja istus lähedal olevale pingile maha.
"Kui sa vaid nii sõnaaher ei oleks," lisas ta, lükates juukseid kõrva taha.
Jaanus istus tema kõrvale maha: "Oi ma võin rääkida kohutavalt palju! Millest sa siis rääkida tahad?"
Tüdruk naeratas ja ütles Jaanusele, et ta endast räägiks. Jaanus lasi selle peale välja suure ohke ja jäi mõtlikuks. Pärast mõnda minutit vaikust tegi ta oma suu lahti: "Ma ei tea ka ma oskangi midagi rääkida endast. Ma olen kohutavalt segaduses kõigest. Või pigem enesest ja kõige suhtes. Ja ma ei tea kuidas ma peaksin käituma. Ma ei tea... Ehk oleks mul vaja kedagi, kes näitaks mulle, et ma ei eksi alati. Et kõik on veel korras. Kes näitaks mulle kätte mingi tee nendest paljudest, mis mu ees on."
"Aga miks sa siis nii segaduses oled?"
"Ma ei tea. Ma olen armunud armastusse. Ehk selle pärast?"
Tüdruk vajus veidi ära selle peale: "Aga samas, kui sellele mõelda, siis on see ju tegelikult parim asi millesse armunud olla. Inimesed tulevad ja lähevad, nad ei ole alati sinu jaoks olemas, aga see tunne on alati sinuga ju."
Jaanus vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Tõsi, selles on sul õigus, kuid... Seda tunnet ei saa sa õhtul enda kaissu võtta. Seda tunnet ei saa sa suudelda. Selle tundega ei saa sa käia käest kinni jalutamas Toomel."
Tüdruk nõustus vaikse noogutusega, tõusis siis püsti ja ütles vaikselt: "Ma peaks nüüd koju hakkama minema."
Poiss tõusis samuti püsti, et tüdrukut saata, kuid tüdruk pani oma käe talle rinnale, justkui tema peatamiseks: "Ma tahaks veidi aega üksinda olla."
Poiss noogutas, embas tüdrukut ja kõndis minema hoopis teises suunas, jättes tüdruku üksinda oma mõtetega, jalutamas kodu poole täielikus vaikuses.