Part 2

Jaanus kõndis mööda tänavaid teadmata kuhu ta läheb. Ta möödus mitmetest tuttavatest kohtadest, kuhu ta oleks tahtnud sisse astuda ja tass kohvi juua, kuid lõpuks läks ta siiski sinna, kus tal oli kõige rohkem mälestusi. Sinna kus ta tundis ennast üllatavalt hästi.
Ta astus sisse pisikesse prantsuse kohvikusse, mille uksel ilutses silt: "Crepp"
Rahvast ei olnud hämaras kohvikus just väga palju, kuid Jaanus kõndis vabadest kohtadest mööda köögi ukse kõrval oleva laua äärde, istus maha ja naeratas laua poole liikuvale ettekandjale.
"Presskannu kohv?" küsis noor naine kohe ja Jaanus noogutas. Ilmselgelt käis ta siin tihti. Sel ajal kui poiss oma kohvi ootas, otsis ta taskust pastaka ja enam-vähem puhtama paberi ning asetas need enda ette lauale.
Peatselt saabus ka aurav kohv, mille hõngu Jaanus sisse ahmis ning tooli seljatoele längu vajus. Ta haaras taskust oma telefoni ja luges sealseid sõnumeid. Iga sõnumiga, mis ta luges, muutus ta ainult nukramaks ja tema mõttetöö ei töötanud enam üldse nii nagu ta oleks seda tahtnud. Ta oleks tahtnud kirjutada, muusikat mängida, teha ükskõik mida peale selle, mida ta praegu tegi.
Jaanus jõi ära pool tassi kohvi ja hakkas kirjutama uut sõnumit. Ta ei teadnud kellele see saata ja mis selle sisu peaks olema. Ta oli liiga otsusevõimetu.
Just sel hetkel, kui ta oleks peaaegu juba hakanud mida kirjutama avanes kohviku uks ja sisse astus keegi, kellel oli väga tuttav hääl. Jaanus ei olnud seda häält kuulnud juba pool aastat, kuid ta oli üpriski kindel, et ta teadis kes on selle omanik. Poiss ei eksinud ja kui see noor tütarlaps seina tagant välja ilmus venis poisi nägu naerule, millele järgnes ka hetk hiljem tüdruku vali naer ja tormijooks poisile kaela.
Jaanuse segadus oli hetkega pühitud. Nüüd ta teadis kus ta on, kes ta on ja mis ta on. Tal ei olnud enam vaja kedagi muud, kui seda sõpra enda juurde, kes pühib tema kurvad mõtted minema. Jah, just seda tal praegu vaja ongi, ei midagi muud. Kõik ju alles muutus selliseks, miks see siis kohe maha materdada? Sõbrad on ju kõigest hoolimata sinuga. Nad annavad sulle isegi sinu idootsed ja nõmedad käitumised andeks... Natukene.
Nõnda siis Jaanus istus kohvikus koos oma sõbraga ja sõbra sõbraga ning jõid kohvi lausa tunde, rääkides kõigest mis on vahepeal toimunud, nii kurvast kui rõõmsast, kuid alati õnnelikult.