Saabus õhtu ja Jaanuse sõber lahkus, jättes poisi üksinda tänavale seisma, üksinda ja taas hakkasid tema pähe ronima päevased mõtted. Nende hävitamiseks pöördus ta oma sõprade juurde, kes vallutasid Tartut, alustades selle plaaniga M.Ö.K.U's, kus õlu voolas ojadena, jõudes lõpuks Sparta pitsideni.
Järgmine peatus oli Zavood, kus istuti rahulikult lauas ja arutati väga sügavfilosoofiliselt elu üle, milleks aga Jaanusel üldse tuju ei olnud. Ta oli kurb ja parajalt purjus ning otsides võimalust oma tuju tõsta, kõndis ta Genialistide Klubisse, kus pidu oli täies hoos.
Ümbritsedes ennast inimestega, suutis Jaanus jälle jõuda unustamise piirile, tantsides suvalistega koos, lüües nendega kokku ja rääkides täiesti suvalistest asjadest, mis hetkel lihtsalt pähe tulid. Kuid sellest kõigest tõi ta taas välja sõnum. See tõi kõik jälle tagasi ja koos tema joobumusega viis see ta üle piiri, mida ta ei oleks tohtinud ületada, kuigi ta seda hommikul ei kahetsenud. Ta oli õnnelik, et ta selle lõpuks välja ütles, hoolimata sellest, et see oli täiesti kohatu.
Ta jättis Genis inimestega hüvasti, hakkas tagasi Zavoodi poole jalutama, saates oma telefonist sõnumi: "Võibolla olen ma tõesti armunud ainult ideesse armastusest, aga ma olen armunud sinusse."
Sõnum teele saadetud, jätkas Jaanus oma teekonda, pühkides kõik oma mõtetest. Ta saavutas rahulikkuse seisundi, kus miski ei häirinud teda enam. Ta lihtsalt oli. Ta tunnetas kõike enda ümber kui ainult kauget, kauget maailma, mis ei puutu temasse. Ta mõtted hüppasid siia-sinna, rändamata enam nendel kurbadel radadel, vaid mõeldes positiivsele tulevikule.
Üks hetk jõudis ta oma sõprade juurde, jõid veel ühe õlle ja liikusid ära koju magama, kus uni pühkis alkoholi mõjud kehale ja peatselt jõudis kätte särav suvine hommik.
No comments:
Post a Comment