Ja seal nad seisid, rivis seina ääres, justkui ootaks nad maha laskmist. Nad olid kõik noored ja veel vähe näinud. Neil ei olnud öelda palju, tänu sellele ütlesid nad ära vaid vajaliku. Miks nad peaks hakkama pikka juttu keerutama.
Neid oli seal päris palju, kuid kõigist ei jõua rääkida. Mõne inimese lugu peab ju hilisemaks kah jääma. Ei ole mõtet kõike kohe ära rääkida. Selle pärast vaatamegi me praegu neid kaht poissi seal rivi keskel. Nad olid närvis. Mõlemad. Ootusärevus oli neid tapmas. Mida toovad järgmised viis minutit?
Üks neist võttis taskust välja suitsupaki ja pakkus sealt ühte ka poisile enda kõrval. Ta ei teadnud teda, kuid see ei lugenud. Praeguses olukorras olid nad sama lähedased kui vennad.
"Aitäh," pomises teine poiss ja värisevate kätega siis oma sigaretti süüdates. Ruumis oli vaikus. Siin oli ka üpriski pime. Ega väga palju rohkemaid inimesi polnudki näha, kui neid, kes sinu kõrval seisid.
"Mis siis edasi saab?" küsis poiss, kes oli suitsu pakkunud. Teine kehitas õlgu. Esimene noogutas.
Nad mõistsid teineteist. Nad ei teadnud, mis edasi saab, kuid midagi sealt tuleb. Las ta tuleb, nemad on valmis seda vastu võtma. Uks avanes ja keegi astus ruumi.
No comments:
Post a Comment