Anton Maaler "Jaanipäev"

Jaanipäev või Jaaniöö, neil kahel ei tee keegi vahet. Nad sulavad ühte inimeste mälestustes ja mõistustes, täpselt nagu Koit ja Eha sel õhtulgi ühte sulavad. Sel ööl tõusevad üle kogu Eestimaa õhku suitsusambad meie maa vanade tavade järgi, mida paljud enam ei mäletagi. Need öised valvurid, kes seda kahte minutit, mis meil öösel pime on, eemale hoiavad, on unustanud, kes nad on.

Sel ööl on needsamused valvurid kergelt purjakil, et tõsta oma tuju ja et jutt jookseks paremini. Jaaniöö on meie jaoks aasta suursündmus, meie kõige püham hetk. See on ka aeg noore armastuse tärkamiseks. Sedagi juhtub sel ööl palju, olgu siis kas alkoholi kaasmõjul või juba aastatepikkuselt kogutud tunnete järgi. See on ilus aeg.

Seegi jutt algab just armastusega ja loodetavasti ka lõppeb sellega. See lugu on veel segane ja keeruline mõista ka minu jaoks, kes ma selle lihtsalt kirja panen, kelle jaoks see on justkui mälestus, olgugi, et seda minu teada kunagi pole juhtunud. Aga äkki on?

Armastus on keeruline asi. Mõnikord sa ei mäleta seda, kuigi peaksid ja mõnikord sa mäletad seda liigagi hästi ja liiga kaua, ka siis, kui armastus ise on juba aastaid kadunud. Ja vahel... Vahel mäletad sa seda isegi siis, kui seda kunagi pole olnud.

Jaaniööl on ka metsad rahvast täis. Ühes metsas, ühe järve ääres, oli oma öövalvuri kohustusi täitmas grupp noori. Lõke oli kõrge ja ka inimeste tujud olid kõrgel. Jaaniööl on üldse rakse kurb olla, see tundub kuidagi vale. Seal noorte seltskonnas oli nii poisse kui ka tüdrukuid, kuid meid huvitab mõlemast soost vaid üks esindaja.

Need kaks noort ei puutunud tegelikult väga kokku. Siiagi olid nad ühte seltskonda sattunud täiesti juhuse tahtel. Tuttava tuttava tuttav oli mõlemil ühine. Nad teadsid teineteist, need kaks noort, kuid omavahel nad üle kümne lause vahetanud ei olnud. Siingi peol, ühisel pimeduse valvel, leidsid nad iga väiksemagi võimaluse, et teineteisest eemale hoida. Nad sindrinahad oli kavalad.

Kahjuks on Jaaniöö pidustused liiga pikad ja terve aeg nad teineteist vältida ei suutnud. Mingi hetk jäid nad siiski kahekesi teineteise kõrvale seisma ilma ühegi nähtava väljapääsuta kohe alagavast vestlusest. Ühel oli käes veiniklaas ja teisel õllepurk. Nad üritasid paratamatut edasi lükata, hoides oma jooke oma suu juures ja neist suuri sõõme rüübates.

"Noh..." alustas poiss kergelt ebamugavusest niheledes, "Kuidas sul siis läinud on?"
"Hästi," vastas tüdruk, silitades oma veiniklaasi ja vahtides selle sisu, justkui peituks kõik tema vastused seal.
"Millega sa nüüd siis tegeled?"
"Õpin," andis tüdruk jällegi napi vastuse, tõstmata oma pilku klaasilt.
"Ja mis sa edasi plaanid teha?"
"Vaatab," oli järjekordne ühesõnaline vastus.
Poiss kummutas oma õllepurgi tühjaks ja nägi selles head võimalust piinlikust olukorrast pääsemiseks.
"Ma lähen võtan uue õlle omale,"
Tüdruk noogutas ja poiss lahkus. Nii lihtne see oligi.

Oh, oleks see vaid nii. Vabandusi ei leidu lõputult. Mingi hetk kadusid kõik teised kuhugi eemale, kes sauna, kes ujuma, jättes kaks kohmetut noorukit kahekesi lõkke äärde istuma, teineteise vastu.
Tükk aega istusid nad seal, poiss vaatas tüdrukut ja vahel heitis ka tüdruk poisile pilke.
"Miks sa mind vihkad?" küsis tüdruk lõpuks.
Poisile tuli see küsimus üllatusena. Nii suure üllatusena lausa, et ta oleks peaaegu oma istmelt pikali kukkunud.
"Mis mõttes? Mina? Miks ma peaksin sind vihkama?"
"Ma ei tea, sa vaatad mind pidevalt nii kurjalt."
Poiss hakkas valjult naerma ja ohkas siis:
"Ju mul on kuri nägu lihtsalt."
Korraks laskus nende kohale jälle vaikus. Siis kargas poiss aga järsku püsti ja hõikas:
"Mari, tule! Läheme korraks jalutama!"
Tüdruk ulatas arglikult poisile oma käe ja lasi ennast püsti aidata. Niimoodi käest kinni jalutasid nad metas, kus poiss hakkas rääkima:
"Tead, Mari. Ma ei vihka sind. Pigem on asjad vastupidi. Ma ei tahaks seda küll öelda, sest see tekitab meie vahele veelgi rohkem ebamugavust, aga... Sa meeldid mulle. Väga. Rohkem kui sa tohiks. Ja ma tahaksin olla sinuga koos."
"Karl, lõpeta ära. Sa oled purjus."
"Ole nüüd! Ma olen ainult kaks õlut ära joonud! Kuidas kurat sellest purju saab jääda? Ma räägin sulle praegu täiesti ausalt. Kui mul oleks võimalus, siis ma tahaksin sinuga koos olla."
"Ja sul siis ei ole võimalust?"
Poiss jäi vait. Teoorias justkui oli. Aga ta kartis. Mida kuradit ta kardab? Ta on elanud piisavalt kaua, et teada, kui ta midagi tahab, peab ta selle lihtsalt võtma!
Kurat poiss, tegutse! karjus poiss oma peas enesele. Ta lasi tüdruku käest lahti ja astus tema ette. Ta silitas tüdruku põske ja lükkas tema juuksed ta silmade eest.
"Kas mul siis on võimalus?"
Tüdruk ei vastanud midagi. Ta vaatas vaid oma pruunide silmadega poisile otsa. Ta värises kergelt. Ta kartis.   Nad mõlemad kartsid. Mis siit saab?
Siit ei saa ju ometigi midagi head tulla. Ei. Nii ei saa ju minna. mõtlesid mõlemad.
Poisi nägu nihkus tüdrukule lähemale ja tüdruku oma poisile. Nende huuled oli natukene paokil. Kas see tõesti võib juhtuda?