Kirjanik - Seitseteist

Katrin magas endiselt diivanil, padi kaisus, kui Mart tagasi korterisse astus. Ta hiilis vaikselt vannituppa, pesi oma näo ära ja heitis siis Katrini kõrvale pikali.

"Kus sa käisid?" küsis Katrin uniselt, silmi lahti tegemata.

"Ajasin asju natukene. Maga edasi," vastas Mart ja pani silmad kinni. Enne magama jäämist, tundis ta, kuidas Katrin oma käe ümber tema pani ja õrnalt tema põske suudles.

Eneli ja Kirjanik astusid Kirsi pubisse naerdes sisse ja tellisid baarmenilt koheselt ka omale joogid.

"Mille puhul me võtame?" küsis Kirjanik tüdrukult.

"Naudingu," vastas Eneli poole häälega ja suudles Kirjanikku.

Umbes seal kadus Kirjaniku mälu sellest õhtust. Ta teadis, et ta tarbis veel alkoholi. Ta teadis, et ta suudles veel tesigi tüdrukuid peale Eneli. Ta ei teadnud, kuidas ta pubist lõpuks lahkus. Arvatavasti oli ta võtnud takso. Kas Eneli oli temaga kaasas olnud või mitte, seda Kirjanik ei teadnud. Ta teadis vaid seda, et ta ärkas üles Jaana korteris, Jaana voodis ja Jaanat ennast ei olnud.

Naine oli jätnud talle laua peale kirja:
"Läksin poodi. Varsti tagasi. Kohv on köögis, vesi ka."

Kätt taskusse pistes, leidis Kirjanik kellegi telefoninumbreid.

Hommikul läks Mart koos Katriniga tööle, plaaniga natukene raamatupoega tutvuda, enne kui ta seda ära hakkab ostma. Kontori ukse ees, soovis Mart Katrinile ilusat tööpäeva ja ütles, et ta on veel mõnda aega seal, vaatab all ringi, kui tal peaks midagi vaja olema.

Pood ise oli tihedalt riiulitega kaetud, võlvlaega keldris, kus lett asus ukse ääres. Muidu ei olnud leti ääres kedagi, aga kui Mart sisse astus ja ukse kohal olev kelluke helises, astus tagaruumist välja kohvitassiga vanamees, hallide juuste ja lahke naeratusega.

"Tere-tere, astuge edasi," ütles vanamees rõõmsalt, viibates Marti edasi tulema.

"Te olete poe omanik?" küsis Mart, "See kes selle maha tahab müüa?"

Mees vajus nukralt leti taha istuma ja noogutas.

"Kahjuks küll. Mul ei ole enam jaksu, et seda kohta pidada. Ta ei too ka nii palju raha sisse, kui võiks. Aga miks te küsite? Te olete siis potentsiaalne ostja? Ei tulnudki raamatuid vaatama?"

"Tegelikult olen ma natukene nagu mõlemat. Ma lähen vaatan mis teil siin on ja siis te võite mulle oma makseplaanist rääkida."

Kirjanik istus köögis ja jõi kohvi, üritades tulutult oma eelmist õhtut meenutada. Ta oleks tahtnud Enelile helistada ja küsida, mis juhtunud oli, kuid ta ei julgenud. Äkki teadis Jaana talle midagi täpsemlt rääkida. Aga kuidas seda vestlust alustada? "Tsau Jaana. Kuule, mis ma eile õhtul tegin? Ma ise hästi ei mäleta."? Vaevalt küll.
Kirjanik vandus valjult enda ette, jõi oma tassi tühjaks ja läks siis arvuti taha kirjutama, et natukene mõtteid puhastada. Just sel hetkel, kui ta oma esimest lauset kirjutas, astus sisse Jaana.

"Noh, kuidas pohmakas on?"

Kirjanik keeras ennast Jaana poole ja mõtles samal ajal ise, kuidas see naljakas on, et tal tegelikult ei olnudki pohmakat.