Kirjanik - Kaheksateist

Mart istus all raamatupoes ja jõi koos selle omanikuga kohvi. Nad istusid seal päris kaua, tegid nalja, rääkisid selle poe pidamisest. Mart ei olnud juba päris pikalt ennast nii vabaks lasknud. Nende vestlust katkestas Katrin, kes uksest sisse tormas ja Mardile kaela hüppas.
"Sa päriselt tegidki seda!"
"Miks ma ei oleks pidanud?" küsis Mart, emmates tüdrukut vastu.
"Aga... Aga kust sa raha said?"
"Kas ma ei maininud sulle, et mul on korter. Kuni tänaseni elas Eerika veel seal, aga praeguseks peaks ta juba välja olema kolinud, nii et... Mul on nüüd raamtupood."
Nad seisid kõik mõnda aega vaikides leti ääres, kuniks poe endine omanik naeratades püsti tõusis ja veel ühe kohvitassi tõi.
"Kohvi, Katrin?"
Naine noogutas, suutmata uskuda, mis siin juhtunud oli.
"Aga su raamat? Sa seda ikka jõuad kirjutada?"
Mart hakkas naerma ja istus tagasi oma kohale ja rüüpas muiates kohvi.

"Ühesõnaga, sa tahad öelda, et sa ei mäleta eilsest õhtust midagi?" küsis Jaana naeratusega.
"Ma mäletan, et ma läksin Kirsi pubisse. See, mis sealt edasi juhtus. Ma ei tea. Kuidas ma siia jõudsin?"
"No, sul siis vedas järelikult. Ma tulin mingi hetk kah Kirssi. Sa istusid lauas koos kolme tüdrukuga, kes kõik kordamööda omavahel länksterit panid. Teil oli mingi kihlvedu või midagi, ma ei saanud hästi aru. Niipea kui ma uksest sisse olin astunud, tõusid sa püsti, tormasid minu juurde ja rääkisid mulle midagi. Ma enam hästi ei mäleta, see ei olnud oluline."
"Ilmselt mitte," pomises Kirjanik omaette ja heitis diivanile pikali.
"Ma tunnen ennast nii halvasti selle pärast. Ega sa minu peale pahane ei ole?"
"Ei, miks ma peaksin? Ega see ei ole ju nagu meie vahel oleks midagi, või mis?"
Kirjanik vaatas pikalt Jaanat, üritades otsustada, mida oleks õigem vastata.
"Ei, ega vist ei ole küll jah."

Mart istus leti taga ja vaatas kuidas inimesed tema raamatupoes askeldasid, sättides ennast valmis Anton Maalri raamatuesitluseks. Tema raamatupood. Ta ei suutnud seda ikka veel uskuda. Ta oli isegi viimased kaks päeva siin ööbinud, olles sealjuures peaaegu konstantselt ümbritsetud Rohtla meestest, kes ettevalmistusi tegid. See raamatuesitlus oli tema esimene üritus poe omanikuna ja ühtlasi ka koht, kus tema enda raamat välja kuulutatakse. Ta ei suutnud uskuda kui palju tema elu selle viimase paari nädalaga muutunud oli. Ta oli küll Eerikat kirunud, kuid praegu oli tal tunne, et see oli parim mis temaga juhtuda sai. Tal oli ainult kahju, et ta Katrinit need paar päeva ei olnud näinud. Ta oleks tahtnud temaga nende edasisest elamiskorraldusest rääkida, kuid ta hoidis oma tuju üleval mõttega, et ta näeb teda õhtul.
"Kuidas tunne on, Ennola?" küsis kellegi käre hääl Mardi seljatagant. Tegemist oli kirjastus "Unistus" omaniku, Aleksander Rohtlaga, kelle välimus Marti enam nii väga ei hirmutanudki.
"Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see koht on minu oma. Kõik on veel kuidagi nii võõras. Aga mul on hea tunne. Edukas tunne on."
Rohtla naeris mahedalt ja pani oma käe Mardi õlale:
"Alguses on kõigil selline tunne, Ennola. Aga mina soovin sulle sinu tegemistes ainult edu ja jään põnevusega juba sinu raamatut ootama. Kuidas see sul üldse läheb? On sul kõige selle korraldamise kõrvalt ikka aega kirjutada kah?"
Mart ulatas selle peale Rohtlale kiirköitja, mis tal leti all hoiul oli.
"Ma ei saa niikuinii öösiti hästi magada, nii et ma sisustan oma aega kirjutades. Siin on esimene pool raamatust, kui lugeda tahad."
"Vau," vastas Rohtla selle peale üllatunult, "See on tõesti üllatav. Aga see öösiti ärkvel olemine ei ole sulle üldse tervislik, usu mind Ennola. Pärast tänast mine ja maga ennast ilusti välja. Kus sa üldse elad praegu? Nagu ma aru saan, müüsid sa oma korteri maha, et seda kohta siin ära osta."
"Sa oled täiesti õigesti aru saanud. Ma ööbin Katrini pool. Vähemalt praeguseks."
Rohtla noogutas, nagu oleks ta seda juba teadnud ja läks siis kellegi peale karjudes kaugemale poodi.

"Ma ei tea kuidas sinuga on, aga minu arust võib Aleksander aeg-ajalt ikka täielik douchebag olla," ütles kellegi võõras hääl jällegi Mardi seljataga. Kui mees end ringi keeras, ei tundnud ta kõnelejat ikka ära. Ta oli heledas ülikonnas mees, kella kaelast rippus alla sall ja suus keerutas ta ringi köhakommi.
"Ega te juhuslikult selle koha omanik ei ole? See tulevane kirjanik, kelle peatselt saabuv raamat minu esitlusel välja kuulutatakse?"
"Olen küll," vastas Mart uustulnuka kätt surudes, "Mart Ennola. Ja teie olete Anton Maaler, ma eeldan."
"Sa eeldad õigesti, nooruk. Kas ma kuulsin õigesti, et sa elad Katrini juures? Katrin Kask, kes töötab "Unistuses" toimetajana?"
"Sa kuulsid täiesti õigesti."
"Huvitav," vastas Maaler, "Ega teda praegu veel siin ei ole?"
Mart raputas pead, mille peale Maaler kordas ennast jällegi:
"Huvitav."

Kirjanik kõndis mööda tänavat ja tagus oma tossuninaga lahtiseid kive. Miks ta oli nii öelnud? Mis mõttes tema ja Jaana vahel ei ole midagi? Ta tundis tema vastu tundeid, mida ta ei olnud juba ammu tundnud. Ta oli need tunded lausa ära unustanud. Miks ta ei võinud Jaanale seda öelda? Mida ta kardab? Mida kuradit tal kaotada on? Ta võiks lihtsalt võtta oma telefoni, helistada Jaanale ja öelda seda. Ta võiks öelda talle, et ta tahab teda, et ta igatseb teda, kui tead ei ole. Kurat võtaks, ta võiks end kokku võtta. Mis Kirjanik ta selline on, kui ta sõnu välja ei suuda öelda? Ta ei ole isegi Raul. Ta ei vääri mitte mingisugust nimetust niimoodi. Tema, Kirjanik, Raul, peab end nüüd kokku võtma. Jah, ta peab Jaanle helistama ja talle kõik ära rääkima. Niimoodi ei saanud enam edasi minna.


Raamatuesitlus juba käis, kui Katrin uksest sisse astus ja end talle naeratavale ja lehvitavale Mardile lähemale üritas pressida. Rahvast oli palju kohale tulnud, mis oli ilmselt üks põhjus, miks Mardi tuju nii hea oli. Katrin aga oli üpriski näost ära, nukker lausa. Kui ta lõpuks leti taha Mardi juurde jõudis, pani ta oma käed ümber mehe ja hoidis temast kõvasti kinni.
"Kuule Katrin, sa lausa värised. Kus sa olid nii kaua? Esitlus juba ammu käib!"
"Mul oli tegemist," vastas naine vaikselt, vaadates siis üles Mardi silmadesse sositas ta,
"Kas ma saaksin sinuga mõnes vaiksemas kohas rääkida? Näiteks tagaruumis?"
"Jah, muidugi. Miks sa ei peaks. Tule!"
Mart haaras naise käest ja vedas ta enda järel poe taharuumi, mis lõhnas värske kohvi ja koltunud raamatute järgi.
"Mis sul on, Katrin? Palun räägi."
Katrin istus ühele raamatuvirnale ja vaatas siis vaikides ja värisedes mehele silma, mille peale Mart tal jälle ümbert kinni võttis.
"Mis on, kallis?" küsis Mart hästi vaikselt, niimoodi, et Katrin teda vaevu kuulis.
"Ma olen rase," vastas Katrin sama vaikse häälega.

Kirjanik... Raul üritas korduvalt Jaanale helistada, kuid naine ei vastanud. Ta lasi lihtsalt kutsuda, kuniks telefonil endal villand sai ja kõne ära pani. Raul proovis kümneid kordi, andmata alla. Teda täitis tahe rääkida Jaanale kõik ära. Ta tahtis, et tüdruk teaks kõike, mida mees tema vastu tunneb. Ta ei suutnud seda enam enda sees hoida.
Lõpuks otsustas Raul minna tagasi naise korterisse. Tema kõnesid võib ta küll ignoreerida, kuid tema endaga on seda juba palju keerulisem seda teha.
Jaana korteri juurde jõudes vajus aga mehe süda saapasäärde ja veri kadus ta näost. Korteri ees seisis kiirabiauto ja kanderaamil tõsteti teadvusetut Jaanat parasjagu autosse.
Raul tormas nende juurde, karjudes:
"On temaga kõik korras? Jaana? On sinuga kõik korras? On temaga kõik korras?"
Arstid lükkasid Rauli eemale, üritades talle selgitada, et hetkel on Jaanaga kõik korras, kuid nad peavad ta haiglasse viima.
"Ja kes teie talle olete, kui tohib küsida?" küsis üks arst, kui Raul natukene maha oli rahunenud.
"Ma olen mees kes teda armastab," vastas Raul vaikselt, astudes paar sammu tagasi ja vajudes tänava äärekivil istuma.
Arstid rääkisid veel midagi sellest, kuidas ta võib homme Jaanat haiglasse vaatama minna, kuid Raul ei pannud seda juttu väga tähele. Ta lootis lihtalt, et Jaanaga kõik korras on.


Inimesed aitasid pärast esitluspidu Mardil tema poes asju koristada ja mõningaid asju ka pakkida.
"Mis sul siis nüüd plaanis on?" tuli Rohtla Mardilt küsima, ise siludes oma ülikonda ja tegelikult üpriski vähe Mardile keskendudes.
"Mõneks ajaks panen ma poe kinni. Lasen mõned asjad ümber teha. Mõtlen välja, kuidas ma seda täpsemalt teha tahan. Ja siis tulen ma täie pauguga areenil. Ma vähemalt loodan nii."
"No eks me kõik loodame seda," ütles vaikselt Rohtla ja Mardi juurde astunud Maaler.
"Ennola, poiss, kuhu poole sa nüüd liigud? Äkki läheme koos läbi õhtu ja saame tee peal veidi jutustada?"
"Tead, Anton, ma arvan, et ma jään täna ööseks kah siia. Ma üritan lihtsalt seda tunnet tekitada, et see koht ongi nüüd minu oma, saad aru? Aga mõni teine kord kindlasti. Kui sa minuga ühendust tahad võtta, siis sa tead kust mind leida."
Maaler noogutas, vaatas siis korra Rohtla poole ja ütles siis:
"Aga Aleksander, miks peaksime meie oma õhtu siinkohal veel lõpetama? Nagu ma aru saan, on siin lähedal nii mõnigi huvitava konsistentsiga baar. Läheme ja külastame neid!"
Rohtla ei vaielnud vastu ja nad läksid koos Mardi uksest välja. Katrin oli juba ammu koju läinud. Mart ei saanud üle sellest, mida ta tema käest just kuulnud oli. Tõenäoliselt oli lapse isa see Joonas, kes üks öö Katrini juures oli käinud. Või noh, kindlalt, nagu Katrin väitis. Mart tundis ennast halvasti. Tal oli tunne, nagu ta oleks pidanud käituma teistmoodi. Tal oli tunne, nagu ta peaks praegu Katrini juures olema, kuid ta ei suutnud sinna minna. Ta ei suutnud praegu Katrinile otsa vaadata.
Mardi telefon helises. See oli Katrin.