Edasi

Tumedas keldris istus üksik mees, vappudes, käed põlvedel, mööda säärt midagi alla nirisemas. See oli veri. Soe ja punane ja aurav veri. Tema käed olid verised. See ei olnud tema enda veri, vähemalt ei tundunud olevat. Kellegi teise veri oli tema kätel. Enne siia jõudmist oli ta teinud kellelegi haiget. Ta oli kedagi vigastunud. Milleks?
Et jõuda siia, keldrisse, kus polnud kedagi? Oli ainult tema ja tuhm valgus mida heitis laelamp. Keda ta oli vigastanud?
Mehe rusikale langes pisar. Ta nuttis. Selle pärast ta siis vappuski!
Ta paotas natukene oma rusikasse surutud kätt ja sealt vahelt kukub välja pilt. Värisevate kätega korjas ta selle uuesti maast üles.
Pildi peal on noor tüdruk, punaste juuste ja pruunide silmadega, naeratus huulil. Tüdruk pildil tundub õnnelik. Kas ta on veel õnnelik? Kas mees tegi talle liiga? Kas see on tüdruku veri?
Keegi koputab uksele. Mees võpatab, peidab pildi taskusse, pühib ära pisarad ja avas ukse.
Ukse taga seisis ülikonnas ja lakutud juustega mees, veider ühe suupoolne naeratus näos.
"Aa, sa jõudsidki. Oled sa valmis edasi minema?" küsib ülikonnas mees, ulatades veriste kätega mehele käe.
"Ma eeldan vähemalt, et sa oled valmis, kui sa siin oled? Kas sinu... hüvastijätud on öeldud?"
Mees noogutas ja võttis ülikonnas mehe käe vastu. Ta ei oleks suutnud enam omal jalul kaua püsti seista.
"Sind ootab ees uus ja ülimalt huvitav elu. Lihtsalt hinga rahulikult ja võta see kõik vastu. Ära muretse. Sa oled kohale jõudnud. Sa ei pea selleks enam midagi tegema."
"Ma pean lahti laskma," vastas mees kähinal häälega.
"Kuidas palun?"
"Ma ei pea tegema enam midagi muud, kui suutma tema mälestusest lahti lasta."
Ülikonnas mees patsutas õrnalt oma kaaslase kätt, endiselt see veider naeratus näol.
"Kui sa arvad, et sa suudad. Aga ära muretse, varsti on kõik möödas."
"Ma ei unusta teda kunagi," ütles mees. Ta hakkas uuesti nutma ja vajus põrandale kokku. Ta ei suutnud enam.
Ülikonnas mees lihtsalt vaatas teda ja muigas.