Ja ongi nii. Istusin siin laua taga ja üritan enesele aru anda, et nüüd ongi läbi. See kolm aastat möödus nagu sõrmenips ja nüüd ei teagi kohe mida edasi teha. Üritan läbi mõelda ja kirja panna seda, mis ma selle lühikese aja jooksul olen õppinud ja millest mulle tulevikus abi võib olla. Pythagorase'i teoreem on tõstetud "Ootel" riiulile, samas kui see vestlus lõunasöögilauas 2010. aasta oktoobrikuus mõlgub siiani veel tänaseni mõtetes ja jääb sinna ilmselt tiirlema ka elu lõpuni.
Mida ma võtan sealt kaasa? Mis tuleb minuga siit koolist kaasa? Kindlasti see, et Tammsaare on hea kirjanik ja inglise keelses kirjas ei lähe S ja S kokku. Kuid mäletama jään ma paremini ilmselt pigem seda, et kalvadoss oli nõukogude ajal sitt ja Eesti Vabariigi ajal üllatavalt mõnus. No tõesti. Jube üllatav juhtum.
Ma võtan kaasa selle, et kombinatoorikas jagatakse kõikide võimaluste faktoriaal läbi soodsate võimaluste faktoriaali ja ebasoodsate võimaluste faktoriaali korrutisega, kuid samas võtan ma kaasa ka selle, et ka öösel kell pool üks annab veel lihvida oma töid ning tagantjärele mõeldes pole mõtet enam nukrutseda, sest sina oled andnud endast maksimumi. Kõik läks nii, kuidas ta minna sai, seda enam muuta ei saa.
Mis aga kõige olulisem, ma võtan sealt kaasa oma teise perekonda, vähemalt mälestustes, kui me enam ei kohtugi. Ma võtan kaasa sealt need, kellega me oleme läbi elanud... kõike. Vähemalt peaaegu.
Ma võtan sealt kaasa igatsuse...
No comments:
Post a Comment