Kirjuta...

Mõttetu....
Haige...
Mõttetult haige.
Mind valdavad segamini erinevad tunded. Rõõm, kurbus, poistiivsus, viha. Ma olen vihane iseenda peale, kuid õnnelik teiste pärast. Ma ignoreerin lohutavaid sõnu ja lõppkokkuvõttes, kui kõik need emotsioonid minust läbi sööstavad, jõuan ma omadega nullneutraalsusesse. Minu mõtted on tühjad. Ma ei tunne enam midagi. Ehk üritan ma sellega lihtsalt kõike eemal hoida, venitada. Vahel toimuvad jälle emotsioonisööstud, kui keegi meenutab. Aga tegelikult on mul hea meel. Ma ei teagi miks ma vihane olen. Miks ma nukker olen?
Ma ei olegi. Ma ei tunne. KÕIK tunded on minus kadunud. Absoluutselt kõik. Ma pean leidma jälle naudingu, ma pean ennast sellele ohvriks tooma. Lasta oma kehal ise liikuda, lülitada aju välja. Mul on vaja pudelit veini ja oma sõpru. Mul on vaja, et midagi läheks hästi, sest kõik läheb halvasti viimasel ajal. Kõik. Ma olen liiga palju kuulnud ütlust: "Kes teab milleks see hea on" viimasel ajal. Ma ei taha seda enam kuulda. Miks te räägite, nagu oleks see pidanud juhtuma selleks, et saaks juhtuda midagi head? Ehk tõesti, kuid... no kurat... Ise tunnen ennast küll halvasti. Ma pean midagi hästi tegema ja kähku. Ma pean leidma tee sellest august välja, kuhu ma iseennast kukutanud olen. Sest kallis, mina tulen tagasi.