Kirjuta...

Kõik vene romaanid on justkui ühesugused. Nad nagu kiirgaks oma slaavi hinge läbi nende üksluisete punaste kaante. Nad tekitavad endas aupaklikust, sest ärge arvake, et tegu on halbade romaanidega. Te eksite, kui end niimoodi lasete uskuda. Ei, just vastupidi. Slaavi mentaliteet ja kultuur on justkui kirjanike sünnitamiseks loodud. Ükskõik mis sa ka ei teeks, on need lood kodusemad kui Ameerika külade jutustused.
Üks asi mida neil on rohkem kui meil, on julgus. Just see pisike hingeosake viib elu, ja ka maailma, edasi. Kuid miskipärast inimesed kardavad liiga palju. Selle asemel, et lasta oma häälel.kajada, ükskõik kui valest, aga vähemalt valjusti, aga ei. Nemad pomisevad enda nina alla, kartes teiste arvamust.
Ka mina kardan teiste arvamust ja selle pärast ma ehk tsenseerin ennast liiga palju, kuid see peab lõppema. Tuleb oma loomingus uus lehekülg pöörata, kuhu kuuluvad ka pornograafilised interplanetaarsed rännakud ja värvikas noortele omane sõnavara.
Oh püha puts ja perse, kui keeruline seda teha on, kuid nüüd on esimesed sammud vähemalt tehtud. Uus peatükk Minu ajaloos on alanud ja kui teile see peatükk ei meeldi, siis võite te kõik hellalt putsi käia, ning ennast keppides pidage meeles: kasutage kondoomi.
Enese tsensuur on just nagu enesekeppimine. Sa ei tea keda kuradit sa sellega nüüd rahuldad.
Kuid kui lasta oma kujutlusvõimel minna ning lihtsalt lennata kuhu iganes vaim tahab, siis saad nii sina kui ka sinu lugejad literatuurseid orgasme, janunedes mõlemapoolselt rohkema järele.
Aga ole ettevaatlik, et sa oma vastavastatud seksuaalelus liiga kaugeid piire ei puuduta, sest siis on tegu juba Dorian Gray sarnase perverssuse januga ja see ei ole ilus. See ei kisu inimesi kaasa. See on eemaletõukav ja pühitsemata pime ala, kus jalutavad vaid fanaatikud.
Kui su femme fatale'ist saab narkarist hoor, oled sa ilmselt veidi liiga kaugel.

K