Minu kullakallis kool, sa saad aasta vanemaks. Sa saad juba nii vanaks. Ma ehk ei tea sind nii hästi kui võiks, kuid sina tead mind. Sa oled mind nii palju näinud. Ma olen kindel, et sa oled üks vähestest, kes mind päriselt ka tunneb. Oh, MHG, mu piin ja rõõm. Mul on hea meel, et ma just siia kooli sattusin. Sellele mõeldes, mis ma sealt saanud olen, teeb mind nii õnnelikuks. Palju õnne!
------
Lugesin täna hommikul ühe toreda tütarlapse blogist, et sügis pidavat inimesi kurvaks ja masendunuks tegema. Oh ei, kus sa sellega! Sügis on nii ilus ja tore aastaaeg! Meid, Eestlasi, on õnnistatud sellise toreda kliimaga, et meil toimuvad muutused. Me näeme loodust suremas, magamas, sündimas, õitsemas. Me näeme elu kogu tema ilus. See paneb meid endidki elu rohkem hindama. Seda kõige ilusamat asja, mida on võimalik kogeda. Kui sa kahetsed oma elu, pannes oma pea padjale veel ennem surma. Kui sa vaatad tagasi ja leiad, et see kõik ei olnud seda väärt, siis ei ole ka sina olnud midagi väärt. Ära ootagi, et keegi sind taga nutaks! Miks süüdistatakse elu olemas halb, kui tegelikult on seda vaid inimesed? Iseendaga hakkama saada ei ole eriline anne, kuid siiski võtavad inimesed seda vahel kui miskit ebamaist. Astuda naeratusega igale järgnevale päevale vastu ei ole eriline koorem, kuigi see võib vahel niimoodi tunduda. Hoolimata kõigest jälle voodist välja astuda ning tunda seda mõnusat ja värskendavat tuuleiili sinu põski paitamas. See on parim tunne maailmas. Mitte iial, ei iial (!) tohi lasta ennast kinni hoida tühistel muredel ja haigustel. Inimene on neist kõigest suuteline üle olema. Ma olen sellest kõigest üle. Ma olen mina.
Ma olen Kauri Kaljuste
No comments:
Post a Comment