Veiniklaas kukkus põrandale kildudeks
Punane ja lehkav vedelik katab põrdandat,
Valgub, voolab laiali,
Klaas põrkab vastu maad,
põrkab tuhandeteks kildudeks
Hirm, mis seisatab käe,
ja vaikus mis katab kogu ruumi
nüüd kus klaasid on purunenud
Tunne on, nagu oleks meie kõigi vahele tekkinud mäed
Ja siis hakkab keegi naerma,
keegi lööb su õlga
Ei ole miskit paremat
Kui sõbrad, kes sind toetavad,
ka siis kui purunevad klaasid, õrnalt, kiirelt, õrnalt
Tegemist on luuletajaga,
kes nüüd rüüpab seda maha pillatud veini
Ta lakub põrandakive,
kuivanud keel kraapis krobedat pinda
Mis see on, mis täidab nüüd su hinge
Tülgastus, kuid ka rõõm.
Miski segu kahest tundest,
kui sa vaatad seda naljakat ja kurba poeeti.
Pime ruum ja arusaamatud sõnad
ja naer
naer
Naer täidab ruumi
Lollid naljad kajavad läbi akenede
Ja siis tuleb uni.
Tekk ja padi, mis loobitud põrandale,
sest need ei loe
"Fuck the System!"
See on see hüüd, mis kõlab sinu alateavuse unenägudes
Hommik ja koomilisus, mis kajastub sinu ärkava sõbra silmis
Pohmakas ja naer.
Hinge puhastamine ja naer
Naer on oluline
Meenub nukker poeet.
Hah.
Naljakas on kogu õhtu.
Tundmatud pildid su telefonis on vaid killuke mälestusest.
Jou!
See ei ole luuletus, vaid porno. No kurat. Miks ma veel edasi kirjutan? Aga põnev on. See ei ole luuletus, vaid porno! Uskuge mind. Naljakas on kõik muu peale selle. Jou. Ei. Tegelt. Magama. Jou.
No comments:
Post a Comment