200

Ja ongi käes minu kahesajas postitus. Kuidagi kurb on, et ma ei paku selle puhul midagi Teile, oma lugejatele, aga vast annate selle mulle andeks.
Minu kahesajas postitus tuleb kõige tavalisem "Vahepala", aga ma olen sellega isegi natukene rahul. Saigi ju see blogi loodud minu enda jaoks ja vahel on nii hea lasta end lõdvaks ning jagada oma mõtteid ja muresid kogu ülejäänud maailmaga.
Mis muresid siis minul on? Noh, eks neist põhiline ole ikka minu suutmatus teha otsuseid oma tuleviku suhtes. Mida ma õppima lähen? Mida ma tulevikus teha tahan?
See kindel Kauri, kellele oli arstiteaduskond määratud on kadunud. Ta ei ole veel surnud, kuid ta on hääbunud.
Äsja oli õpetajate päev, kus on traditsiooniks saanud, et abituurium võtab õpetajate raske koorma sel ühel päeval nende õlult ära ja näitavad, kuidas nemad asju teeksid. Pärast seda oli mul jutuajamine ühe oma õpetajaga, kes oli oma klassi käest küsinud, et kas oli kedagi sellist, kellest saaks tulevikus hea õpetaja ja nad olevat nimetanud mind. See pani mind nii nende kui enda üle uhkust tundma. Veel rääkis mu õpetaja mulle oma murest enda järelkasvu pärast ja uuris ega ma ei ole õpetajaameti peale.mõelnud. Oh kuidas see mul südame kripeldama pani, sest ma tõesti olin sellest mõelnud ja ma ei teadnud mida vastata. Ma uurisib seda asja ja see kõlab palju reaalsemalt kui arstiks õppimine. Miks me peame neid valikuid praegu tegema? Andke meile veel aasta või kaks aega!
Aga teil kui mu lugejatel on kindlasti rõõm kuulda, et tänu oma segadustele olen ma olnud ka palju potentsiaalsem kirjanduses ning Kauri Kaljuste Lühijuttude kogu ilmub loodetavasti novembris, kui ma end kokku võtan. Kahjuks olen ma aga sunnituid neid raamatuid müüma (6€/raamat) Aga pole ju hullu, ega ju?
Üldiselt olen ma üldse väsinud ja kuidagi... üksik, kuid siin süüdistan ma kõigea oma kopsupõletikku.

Kui keegi minu 200. postituse puhul siiski koosviibimist tahab, siis eks näis mis paari nädala pärast saab.
Seniks aga peace out ja lugege mind ikka edasi,
Kauri Kaljuste