Miks ei kõla su jutud enam nii nagu vanasti?

Miks? Miks ei kaja sinu kajav, mahe ja madal hääl üle mägede, karjudes neid mõtteid sinu peas kõrva igaühel kes möödub? Kuhu on kadunud sinu entusiasm ja soov ja tahe? Kas nad hukkusid, nagu hukkuvad sügisel taimed, laskudes talveunne, et tärgata kevadel taas, ilusamana kui kunagi varem? Või on tema ümbert haaranud pimeduse moodne küünis, mis januneb vulgaarsuste järele? Kas sa ei peagi ennast enam sama ilusaks, kui veel eile, kui me seisime koos peegli ees, vaatasime vastu iseendile, oma peegelpildile, nähes seal mitte ainult ennast vaid ka kogu ülejäänud maailma endi ümber? Seda tunnet, mis me tundisme on võimatu siia kirjutada nendes sõnades, mis pesitsevad minu peas. Kolmekordne hurraa! Hurraa! Hurraa! Hurraa! Millele me karjume? Eks ikka olemisele ja selle olemusele. Kas mäletad seda paberitega hullu, kes eksles mööda koridore, toast tuppa, vaadeldes seda imelist maailma enda ümber, mida nägi vaid tema ise? Kuidas ta küsiski? "Kas sa näed nende ahvide tantsus kirge? Isegi erootikat?" Oli vist umbes midagi sellist. Nüüd oled sa teistsugune. Sa oled muutunud. Sa vaatad kõike uutmoodi, teistmoodi, sa keskendud liiga palju. Ära pinguta, lase tulla. Sõnad on sinu sees, need tungivad sust välja. Sa ei tohi neid enam kinni hoida. Sa oled täis armastust ja potentsiaali, lase neil siis tulla! Siiralt ja sügavalt tuleb sul kirjeldada elu enda ümber, kuid vanas võtmes, kui sa nii lahke oled. See mulle meeldiks. Ma tahaks kuulda jälle seda madalat ja mahedat häält, mis mind sinu juurde tõmbas. Kuhu on kadunud kogu ilu sinu kujutluspildist? Kas seda läbistavadki ainult narkootikumid ja seks nüüd? Ei! See on kole! Nii ei taha. Sa pead reisile minema. Seda on sul vaja. Üks lühike reis ükskõik kuhu tooks su tagasi elule. Sa ei suuda olla paigal ühe koha peal. See tüütab sind, sest sa oled noor ja vihane? Oled sa ikka noor ja vihane? Miks sa siis ei ütle, mida sa tegelikult arvad? Või sa arvad, et sa ütled? Su lihastoonus väheneb, kui sa liiga kaua eemal oled. Mina olen veel siin, kuid kas teised kah? Kas nad tahavad veel sinuga olla, kui sa enda tõelist palet liigselt paljastad? Tunnista seda siin ja praegu, meie kõigi ees, justkui Jumala enda palge ees, et sa oled Egoist! Miks sa arvad, et egoist olla on halb? Ei! Egoist ei ole negatiivne väljend. Sitapea on negatiivne väljend. Egoist peab olema. Altruist on halb olla, kuid egoist mitte. Sinu egotsentrilisus määrab sinu oleku elus, nii et haara ohjad! Ole agresiivsem! Vot nii, nii juba läheb. Kes see siin on? Teda ma ei olegi varem siin näinud! Kui ma talle tere ütlen, kas ta siis läheb ära? Vaevalt. Talle vist meeldib siin. Aga vanu olijaid enam pole. Kus nad läinud on? Kas kusagil on soojem? Kas kusagil on mahedam ja pehmem? Kas nad leidsid kellegi, kelle hääl kajab valjumalt ja kaugemale? Ära muretse! Ma paitan sind, sinu pehmeid juukseid, ja kõik saab korda. Hoia ainult järvest eemale, et mitte sisse kukkuda! Ära libastu, kuigi ilmad on juba külmad ja jää on sinu jalge all! Sa oled õigel teel, sul läheb ülesmäge, kui sa jätkad. Sa suudad! Sa suudad! Ma näen juba valgust tunneli lõpus! Oh, kui ilus see kõik on. Ilus. Ilus. Ilus. Ilu, ma igatsesin sind!