Kirjuta...

Selle vana kortermaja seintelt kukkus krohvi, kui Margus selle ukse juures seisis ja paberilt uksekoodi maha luges. Klõpsatusega avanes lukk ja mees astus hämarasse ja kuse järgi haisvasse koridori, aeglaselt seejärel trepist üles kõndides, üritades mitte nina kirtsutada.

Ta peatus neljandal korrusel, mis oli ka kõige viimane korrus, korteri 16 ukse taga. Ta oleks tahtnud sügavalt sisse hingata, kuid mõtles ümber, kui tal niisama hingamisegagi raskusi oli. Ta lasi uksekella, kuuldes summutatud tirinat ka välja koridori.

Keegi teiselpool ust hõikas midagi, kostsid summutatud sammud ja uks avanes.

See ukseava oli justkui portaal teise dimensiooni, sest selle taga paistsid helevalged seinad, sinine karvane vaip, puhtus ja eelkõige: värske õhk, segatuna kergelt kohvi lõhnaga.

Uksel seisis noor mees, paar päeva ajamata habe lõua otsas ja otsaeest üksik higinire voolamas.

"Kas ma saan teid aidata?" küsis ta viisakalt, laskmata ukselingist lahti ja vaadates Margusele üllatunult silma. Margus peaaegu et tundis, kuidas mehe peas keerleb mõte: kes kurat see veel on?

"Jah, jah saate küll," vastas Margus, "Ma olen siin nimelt oma tööandja, OÜ Linnafirma, nimel ja sooviksin rääkida härra Viljaotsaga."

Mees ukse peal astus sammu tagasi ja viipas, et Margus sisse astuks, mida ta ka ettevaatlikult tegi, ja hingas kergendatult, kui uks tema taga sulgus.

Ta võttis kingad jalast ja järgnes ukse avanud mehele elutuppa, kus ta võttis istet diivanile ja mees istus tema kõrvale.

"Niisiis, ma kuulan, mis pakkumine teie firmal on?"

Margus kõhkles natukene, suutmata täpselt oma juttu alustada, kogeledes erinevate eee'de ja mmm'idega.

"Noh, põhimõtteliselt, härra Viljaots, on OÜ Linnafirma juhatus kuulnud jutte teie suurepärastest võimetest ja nad sooviksid teid palgata. Kõik täpsustused saadetakse teile meili peale, kui te huvitatud olete. Minule endale neid kahjuks ei antud, nii et ma ei oska miskit öelda selle kohta."
Viljaots vaatas Margusele kahtlustavalt otsa ja kadus siis kööki, tulles tagasi kahe tassitäie kohviga.
"Nii et te tahate mulle pakkuda tööd, mille kohta te ise kah midagi ei tea?"
Margus noogutas. Ta oli närvis. Ta tundis oma südant tagumas meeletul kiirusel ja tema kurk kuivas. Ta võttis lonksu kohvi.
"Mis ime töö see selline siis on, et teie sellest teada ei tohi?"
"Ma ei tea." vastas Margus kiirelt ja tõusis püsti.
"Ma peaksin minema hakkama. Siin on minu visiitkaart. Teil on aega," ta jäi hetkeks mõttesse, "3 päeva, et oma otsus teha."
Ja Margus tõttas uksest välja, jättes härra Viljaotsa tummalt ja segaduses talle järele vaatama.